8 fakti salapärasest ema kaotuse loost «Ohakalind», mida tasub enne filmi nägemist teada
19. september 2019, 09:20
/nginx/o/2019/09/19/12572983t1h876f.jpg)
20. septembril jõuab Eesti kinodesse nn suurekskasvamise draama «Ohakalind» (The Goldfinch), mis põhineb Pulitzeri auhinna võitnud romaanil. Filmis teevad kõrvalosa mitmed tippnäitlejad, eesotsas Nicole Kidmani, Sarah Paulsoni ja Luke Wilsoniga ning lõpetades Netflixi sarjast «Stranger Things» tuule tiibadesse saanud Finn Wolfhardi ja «Baby Driveri» Ansel Elgortiga. Siin mõned põnevad filmifaktid, mida maksab teada!
1. Carel Fabritiuse 1654. aasta maal nimega «Ohakalind» kuulub Hollandis Haagis asuva Mauritshuisi muuseumi püsiekspositsiooni. Hindamatut maali ei lubataks muidugi kunagi filmivõtetel kasutada, aga Mauritshuisi muuseum tuli lahkelt appi ning lõi 3D-skanneri abil filmi jaoks pea täiusliku koopia. Kunstnik maalis prinditud lõuendi omakorda üle, et prinditud koopial oleksid ehtsad pintslitõmbed.
2. Muuseumi seintel olevad teised koopiad tehti Metropolitani, Mauritshuisi, Rijksmuseumi ja teiste muuseumide loal. Muuseumitöötajad printisid koopiad välja ja muutsid fotopaberi pinna tekstuuri selliseks, et see meenutaks vanu maale. Muuseumis filmitud stseenide tarbeks tehti üle 80 maalikoopia, sealhulgas Rembrandti «Doktor Tulpi anatoomiatunnist».
3. Jeffrey Wright, kes mängib «Ohakalinnus» antiigikaupmeest ja restaureerijat, õppis rolli jaoks New Yorgis tegutseva antiikesemete restaureerija juures. Restaureerija õpetas Jeffreyle, kuidas teha vahet ehtsa ja võltsi eseme vahel ning kuidas vanu esemeid taastada.
4. Wrightile avanes ka harukordne võimalus külastada New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumi keldrit ja tutvuda seal ametis oleva antiikmööbli restaureerijaga. Ta avastas, et muuseumi restaureerija ja tavalise restaureerija töös on üks oluline vahe. Muuseumitöötajate ülesanne on säilitada ajalugu ja tõelähedust – tihti püüavad nad vigu säilitada, mitte varjata.
5. Sarah Paulsoni jaoks oli Xandra rolli juures kõige keerulisem kanda pikkasid Prantsuse maniküüriga kunstküüsi. Tal oli raske teha isegi kõige igapäevasemaid asju, näiteks võtta kätte pastakat või saata sõnumeid. Kõige tipuks kulus küünte maha võtmisele kaks tundi.
6. Venemaal sündinud Borisi rolli sisse elamiseks käis Finn Wolfhard dialektiõpetaja juures vene aktsenti harjutamas ning sukeldus ka vene kultuuri, näiteks luges ta Dostojevskit, et «asjast aru saada», nagu ta ise ütles.
7. Helilooja Trevor Gureckis kirjutas «Ohakalinnu» filmi juures töö saamiseks prooviloo. Ta sai töö endale ja sellest prooviloost sai «Ohakalinnu» filmimuusika põhimotiiv.
8. «Ohakalind» on roheline! New Yorgis, Albuquerques, New Mexicos ja Amsterdamis toimunud võtete ajal püüti endast maha jätta võimalikult vähe jäätmeid, säästa energiat ja tuua kasu ka kohalikele kogukondadele. «Ohakalinnu» filmivõtted olid ühed ajaloo keskkonnasõbralikemad. Siin mõned edusammud: New Yorgis toodeti 74% vähem prügi –jäätmed suunati taaskasutusse, komposti või annetati. Plastikpudelitele eelistati taaskasutatavaid pudeleid ja nii säästeti 68 000 pudelit. Kohalikule toidupangale ja kodutute varjupaikadele annetati rohkem kui 4270 toidukorda. Kütust säästeti tänu hübriidautode kasutamisele. Võtetel kasutati ka eelmistelt filmivõtetelt alles jäänud materjali ja hoiti see alles ka tulevaste võtete tarbeks.
«Ohakalind» on läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Loos põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge. See on lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest.
Salapärane draama põhineb ameerika kirjanduse elava klassiku Donna Tartti samanimelisel romaanil, mis võitis paljude auhindade kõrval Pulitzeri kirjanduspreemia. Varem on kirjanikult eesti keeles ilmunud romaan «Salajane ajalugu».
Kolmeteistkümneaastaselt elab New Yorgi poiss Theodore Decker – pühendunud ema ja hoolimatu, kodust lahkunud isa laps – imekombel üle õnnetuse, mis rebib tema elu tükkideks. Theodore leiab peavarju ühe jõuka sõbra perekonna juures ning kolib rikaste linnaossa. Paraku piinab teda väljakannatamatu igatsus ema järele ning ka suhted uues koolis ei edene just suurepäraselt. Nii klammerdubki ta aastate möödudes selle ühe asja külge, mis talle kõige rohkem ema meenutab: väikese, kummaliselt paeluva maali külge, mis tõukab teda lõpuks kriminaalse allmaailma rüppe.
Kasvades õpib Theo liikuma mängeldes kõrgklassi söögitubade ja tolmuse labürindilaadse antiigipoe vahel. Ta on eemale tõugatud ja armunud – ning maal, mis on tema talisman, asetab teda üha aheneva ning üha ohtlikumaks muutuvama ringi keskmesse.
Apollo Kinodes alates 20. septembrist 2019.