Rannar Raba

FOTO: Kristel Kaljuvee

See, kuidas Tartu Euroopa kultuuripealinna tiitli võitis, oli parim variant võimalikest. Sest just nimelt võitis, mitte lihtsalt ei saanud.

Kui Emajõelinn pidi 2011. aasta kultuuripealinna konkursil Tallinnale alla vanduma, jäi õhku tunne, nagu olekski selline lahendus iseenesestmõistetav: Tallinn kui Eesti suurim linn saab esimesel korral ja Tartu automaatselt teisel – Tartu ongi teine. Nüüd ilmnes, et nii lihtsalt asjad ikkagi ei käi, sest tekkis reaalne rivaliteet Narvaga. Midagi paremat olnuks raske välja mõelda.

Sellel, et narvakad ei paistnud esiotsa ise pooltki nii õhinal kandideerimisse suhtuvat kui mõned Tallinna ambitsioonikad kultuurigurud, pole lõppkokkuvõttes kuigi suurt tähtsust. Idee Narvast kui Euroopa kultuuripealinnast oli ja on igal juhul tugev – ja mis peamine – värske, inspireeriv ning päris. Selle kerkimisest võitsid kõik. Eriti aga tartlased, kelle kandideerimismeeskond ei saanud viimase aasta vältel endale hetkekski lubada mõttelaiskust või mugavustsooni langemist.

Uurisin selle nädala algul mitmelt vilunud kultuuriinimeselt, millist lõpplahendust nad tõenäolisemaks peavad, ning sain kõigilt peaaegu samasuguse vastuse: see on ennustamatu. Ma ei tea täpselt, milliseks eksperdikomisjoni arutelu kinniste uste taga kujunes ning milliste häältega Tartu pealejäämine kinnitati, kuid fakt näib olevat see, et otsad olidki lahti viimase hetkeni. Nagu ütles komisjoni esimees Beatriz García: nii pinevat debatti kahe viimase kandidaatlinna üle ei ole varem Euroopa kultuuripealinna valimisel nähtud. Niisiis nägime protsessi, mis erines oluliselt sellest, mida me pidevalt roteeruvas, maksimaalset proportsionaalsust taga ajavas ning bürokraatiaga liialdavas Eroopas oleme harjunud nägema.

Nägime protsessi, mis erines oluliselt sellest, mida me pidevalt roteeruvas, maksimaalset proportsionaalsust taga ajavas ning bürokraatiaga liialdavas Eroopas oleme harjunud nägema.

Tagantjärele on mõnus fantaseerida, kuidas keegi nutikate tartlaste endi seast taipas mingil hetkel ise, et Narva esiplaanile surumine oleks Tartu enda huvides, sest – nii nagu äris ja teisteski eluvaldkondades – sünnivad tugevaimad tulemused loomulikust konkurentsist. Tuleb möönda: Tartu-sugusel linnal, kus kultuurielu on märksa viljakam ja vilkam, kui linna suurus iseenesest ette kirjutab, oli oht jääda mugavustsooni – lähtuda arusaamast: me läheme võtma seda, mis juba niigi on meie. Seda ei juhtunud tänu sellele, et Narva on just selline, nagu ta praegu on ühes kõigi oma võlude ja valudega.

Eelöeldu taustal tahaks väga loota, et kui Euroopa kultuuripealinna järg kolmandat korda Eesti kätte jõuab, tabab Narvat sama saatus, mis sedakorda Tartut. Et siis ei saaks piirilinlased uneseguselt ümiseda tuntud eestikeelse pärimuslaulu fraasi «skoro budet Narva». Ne budet, kui vaeva ei näe! Et siis jaguks Kuressaarel, Viljandil, Pärnul või Rakverel südikust minna tõsimeeli küsima seda, mis praegu tundub juba narvakate kontole kirjutatud olevat. Loodetavasti tekib võistlus ka siis.

Omaette küsimus ses loos on Euroopa kultuuripealinna tähendus üldse. Kas kogu see mäng väärib üldse pinget ja kulusid? Tunnistan: üks minu headest sõpradest küsis kolmapäeval paar tundi enne seekordse otsuse väljakuulutamist sotsiaalmeedias minult kui tartlaselt, millised linnad sel aastal kultuuripealinna tiitlit kannavad. Peaaegu ehmusin, sest ma mitte lihtsalt ei teadnud, vaid polnud sellele isegi mõelnud, see polnud minu jaoks kordagi oluline tundunud. Guugeldades sain loomulikult mõne sekundiga teada, et 2019. aasta Euroopa kultuuripealinnad on Plovdiv ja Matera, ent pidin isegi seejärel endamisi nentima, et mul pole nende täpne asukohtki teada, muust rääkimata.

Ometi just siin tõusebki Narva ja Tartu äsjase rivaliteedi tähendusrikkus eriti esile: see, kui suur mõju on kultuuripealinnade liikumisel üleeuroopaliselt, ongi teisejärguline. Palju olulisem on, et sellest sünnib positiivset arengut, elevust ja mõtteerksust kohapeal. Kaasaegse Euroopa ideel saab elujõudu olla üksnes senikaua, kuni me ise kõige madalamal tasemel tunneme vajadust võtta mõõtu, kes on kõvem eurooplane.

Niisiis: aitäh, Narva. Tugevat vastutuult järgmiseks korraks!