President Kaljulaid: me kõik võiksime olla valmis keerulisteks sündmusteks

Võidupüha paraad Tartus Vabaduse puiesteel. Pildil president Kersti Kaljulaid. Foto: Sille Annuk

President Kersti Kaljulaid ütles täna Tartus võidupüha paraadil peetud kõnes, et riigikaitse algab igaühest.

Head kaitseliitlased, hea Eesti rahvas siin Tartus ja kõigis kodudes!

«Kord nägin, et Elva silla juures seisab lääne pool raudteed üks suure habemega maamees hobusega ja jagab midagi ümberseisjatele. Läksin vaatama. Reel asus kahekümne viie toobiline piimanõu, milles oli rohkete pekitükkidega jahukaste. Oli ka õnne sellest osa saada.»

Nii kirjeldas ühte päeva Vabadussõjas soomusrongil number kaks võidelnud Ilmar Raamot. Vabadussõjas, mille lõpuni oli täna 100 aastat tagasi jäänud veel pisut rohkem kui kuus kuud.

Pikka ja rasket, aga ikkagi juba väga lootusrikast kuud.

Sõdur vajab võitlemiseks mitte ainult püsse ja padruneid, vaid ka sooja kõhutäit. Meie Vabadussõja alguses oli rahvaväel puudus peaaegu kõigest. Ja tihti oli see just tavaliste inimeste toiduabi, mis Vabadussõja esimestel kuudel meie sõjameeste kõhtu täitis, jah, Vabadussõda ei võitnud rindesõdurid üksinda, vaid ka sõjaväele voorivankri andnud talumees, tagalas korda hoidnud kaitseliitlane, sõduritele vormiriideid õmmelnud rätsep, haavatute eest hoolitsenud halastajaõde. Vabadussõja võitis terve meie rahvas.

Ühine pingutus viis meid toona sihile. Tänapäeval nimetame sellist kogu ühiskonna ühist pingutust laiapindseks riigikaitseks. See tähendab kõikide eluvaldkondade valmisolekut kriisideks ning kogu ühiskonna kaitsmist. See tähendab arusaamist, kuidas haiglad saavad ka suuremas hädaolukorras ravida kõiki abivajajaid. See tähendab mõtlemist, kuidas me kriisiolukorras kõik kõhu täis saaksime – rahvana, kes erinevalt 100 aasta tagusest ajast üldjuhul ei kasvata endale ise toitu.

Muidugi tähendab riigikaitse täna enamat kui valmistumist klassikaliseks konventsionaalseks konfliktiks. Märksa suurema tõenäosusega võime näha suurema elektrikatkestust, lumetormi, üleujutust või rööbastelt maha sõitnud ohtlikku veost. Sellised kriisid ei ole ohuks Eesti iseseisvusele, kuid võivad halvata igapäevaelu ja vähendada turvatunnet. Kuid sellest – iga inimese turvatundest ja algab Eesti julgeolek.

Laiapindse riigikaitse arendamisel on meil veel väga palju teha. Ainult riik saab töös hoida haiglavõrku, tagada pikaajalised toiduvarud või hoida tänavatel korda. Kuid riik ei jõua kunagi kõikjale, ei tava- ega kriisiolukorras. Igaüks meist saab väga palju ära teha selleks, et ennast ja igaüks oma lähedasi igasugustes olukordades kaitsta. Lihtsad asjad: igaüks meist saab endale koju osta väikese toiduvaru. Tuletada meelde esmaabivõtted. Laadida alla Naiskodukaitse kriisiolukordade mobiilirakenduse. Hoida käepärast neid käitumisjuhiseid, mis riik paari kuu eest inimestele laiali saatis.

Need juhised on selleks, et võimalikult suur osa inimestest käituks mistahes kriisiolukorras läbimõeldult, veel parem – isegi läbi harjutanult. Kriisidest sünnivad jah kangelased, sest nad suudavad toime tulla ootamatustega ja oskavad leida julgeid ning nutikaid lahendusi. Aga mida rohkem on neid, kes on harjutanud ja teevad lihtsalt rahulikult seda, mida oskavad, seda vähem on vaja kangelaslikult, aga tihtipeale kõrge riskiga tegutseda.

Valmis peab olema. Arendame ju ka oma kaitseväge ja Kaitseliitu olukordadeks, mis on vähetõenäolised, kuid siiski võimalikud. Samamoodi võiksime me kõik olla valmis muudeks keerulisteks sündmusteks, mis on vähetõenäolised, kuid siiski võimalikud aga ikkagi võivad juhtuda.

Eesti inimeste turvatunnet ja julgeolekut mõjutavad ka välismaised kriisid. Kriisid, mida ka meie aitame liitlastel lahendada, me saame liitlaste abile loota ka Eesti kaitsmisel. Liitlased olid meiega Vabadussõjas ja liitlased on meiega täna siin Tartus. Kaotades ollakse alati üksi. Liitlaste toel on kaotada võimatu, sest alati on keegi, kellega saab koormat jagada nii, et see üle jõu ei käiks. Koos oleme võitmatud.

Kallid kaasmaalased!

100 aasta eest Elva silla juures kohaliku talumehe rohkete pekitükkidega jahukastet söönud Ilmar Raamot läks Vabadussõtta vabatahtlikult reaalkooli õppursõdurina. Tema, nagu kõik teised Eesti inimesed, andis oma osa Vabadussõja võitmisse. Selleks, et me täna saaksime olla siin. Samamoodi ei seisa täna kaitstud Eesti eest, vaid seda teeme ikkagi kõik. Kaitsevägi ja Kaitseliit, vaid seda oma osa saab anda igaüks meist.

Kohe algab kaitseväes uus aastaring uute ajateenijatega, kellest aastaga saab meie reservarmee noorim täiendus. Edu teenistuses alustajaile, tänu neile, kes kevadel reservi arvatud ja tere tulemast neile, kes otsustanud oma kaitseväelist kogemust nüüd ja edaspidi Kaitseliidus kasutada!

Hoiame Eestit! Head võidupüha, kallis Eesti rahvas! Elagu Kaitseliit!