Mis on kõige olulisem, mille alma mater teile eluteele kaasa on andnud?
17. mai 2019, 16:46
«... ikka Tartu tagasi.» Me tuleme kokku. Jälle. Kevadel. Linnas, kust palju on saanud alguse. Tartu ülikool on homseks kutsunud Emajõelinna oma vilistlased, et üle aegade suurima kokkutulekuga tähistada saja aasta möödumist rahvusülikooli sünnist. Alma mater on selle tähelepanuväärse ning murranguterohke sajandi vältel andnud suuna ja tooni tuhandetele elukäikudele. Siin on seatud sihte ning otsitud tarvilikke teadmisi, et püüda unistusi, ent ka loodud kuuluvustunnet ja sisendatud enesekindlust. Tartu ülikool pole Eestile andnud üksnes tarkust, vaid ka armastust ja sõprust, millest on sündinud nii perekondi kui ka suhtlusvõrgustikke. Selle kevade suurima kokkutuleku eel uurisid Tartu Postimehe ajakirjanikud 16 vilistlaselt, mis on nende jaoks tähtsaim, mida Tartu ülikool neile andis. Igaühes meist elab natuke omamoodi Tartu ülikool.
ILMAR KRUUSAMÄE
Kunstnik, lõpetas 1980 majandusteaduskonna rahanduse ja krediidi eriala
Majandusteadlasena ladusin ülikooliaastatel vundamendi iseseisvale elule. Õpingute läbiv teema oli isemajandamine. Minu järgnevad aastakümned määras aga sisseastumine ülikooli kunstikabinetti, kus juhendajaks oli Andrus Kasemaa. Nüüdseks olen kunstikabineti eluga seotud juba 43 aastat. Need alma mater'i aastad ja kohtumised eri valdkondade inimestega on andnud mulle rohkem kui ühe kõrghariduse. Oma kunstimaailma-avarustes on mul veel palju avastamist ja ka teoksil. Samuti on suur rõõm näha teekaaslaste arengut ja edusamme.
JAAK AAVIKSOO
Tallinna tehnikaülikooli rektor, akadeemik, lõpetas 1976 füüsika-keemiateaduskonna füüsikaosakonna teoreetilise füüsika eriala
Mulle kui füüsikaüliõpilasele oli kõige väärtuslikum tõeliselt hea hariduse saamine – tänu füüsikuist ja mittefüüsikuist õppejõududele, aga eriti kaasüliõpilastele. Teiseks nakatas Tartu ülikooli õhustik nõukogude pealisehituse kiuste mind akadeemiliste väärtustega. Kolmandaks kohtusin suure hulga erialade üliõpilastega, kellest said tuttavad ja sõbradki kogu eluks. Kõik see muutis hiljem ülikooli tööle asumise nii aukartust äratavaks väljakutseks kui ka tänuvõla lunastamiseks. Elagu rahvusülikool!
ANDRES PARMAS
Kohtunik, Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõud, 2005 lõpetas õigusteaduskonna teadusmagistrina
Minu õpinguaastad jäävad aega, mil ülikool ei olnud veel massiülikool. Toonane vaimne keskkond, ühiselt tegutsev kursus, elav ja suurt osa tudengkonda kaasav üliõpilaselu – need pole mitte pelgalt ilusad mälestused, vaid need aitasid inimese ja professionaalina kujuneda. Soe kontakt õpingukaaslastega on säilinud ka ligi paarkümmend aastat pärast lõpetamist. Tartu ülikoolist saadud hea ja laiapõhjaline juriidiline haridus ei ole mind hätta jätnud ei Eestis ega välismaal.
PILLE RUNNEL
Eesti Rahva Muuseumi teadusdirektor, 2009 kaitses meedia ja kommunikatsiooni valdkonnas doktoriväitekirja
Tartu ülikooli vilistlane olla on nii loomulik, et ma ei kujuta enda elu teisiti ettegi. Minu erialased huvid on aja jooksul üsna palju muutunud, aga ülikool pakkus akadeemiliseks ja töiseks arenguks alati järgmist, sobilikku ehituskivi – kogesin siin õppides küllaltki suurt akadeemilist vabadust. Ülikool on alati olnud inspireeriv, sest see on pungil asjatundlikke inimesi. Tartu ülikoolist saadud hariduse ja küllap ka mõjutatud mõtteviisiga on olnud julge minna vastu erinevatele erialastele väljakutsetele.
LEINO REI
Nukuteatri näitleja, lavastaja, visuaalteatrifestivali NuQ Treff kunstiline juht, 2018 lõpetas kultuurikorralduse magistriõppekava
Ülikool on mind aidanud lähemale oskusele näha avaramat pilti, millest maailm koosneb, milline osa selles on kultuuril ja kuidas kultuuri kaudu seda suurt pilti kujundada, nii filosoofilises plaanis kui praktilistes tegevustes. Aga väga oluline on ülikool ka sillana, mis kannab perekondlikke traditsioone. Mu ema lõpetas Tartu ülikooli 1963. aastal, tütar 2016. aastal ja nii oli siin õppimine olnud minu jaoks üks kauge ja kättesaamatu unistus, mis tuli lõpuks teoks teha.
KAIA LEHTSAAR
Tartu konverentsibüroo tegevjuht, 2007 omandas ökoloogia ning elustiku kaitse bakalaureusekraadi
Õpingud Tartu ülikoolis on mu eluteed rikastanud suurepäraste teoreetiliste teadmistega floorast ja faunast, avardanud mu keskkonnateadlikku mõtteviisi ja õpetanud eristama olulist mitteolulisest. Usun, et mu siiani säilinud harjumus liigelda Tartu piires eelkõige jalgsi ning kasutada autot vaid pikemate vahemaade läbimiseks on samuti pärit ülikooliajast. Lisaks peab kindlasti ära mainima mitmed toredad tutvused, mida hindan väga kõrgelt.
MARJU LAURISTIN
Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor, 1966 lõpetas ajakirjanduse ja sotsioloogia eriala
Alma mater ongi olnud kogu minu elu. Ma olen ülikoolist ära olnud vaid tormilisematel perioodidel laulva revolutsiooni ajal. Ülikool on mulle alati olnud kõige tähtsam, seda on mulle kaaspoliitikud ka ette heitnud. Minu aeg, mu sõbrad ja mu pere on kõik ülikoolist. Ma tulin ülikooli tagasi, aspirantuuri õppima 1967. aastal ja see oli aeg, mil Tartu oli lisaks vaimukeskusele ka protestipoliitika keskus. Just siin kujunesin ma selleks, kes ma olen hiljem poliitikuna olnud.
SIRJE MARK
Tartu ülikooli arhiivi arhivaar, 1970 lõpetas vene keele ja kirjanduse eriala
Olen ülikooliga seotud olnud 55 aastat. Nii õppimise kui ka tööelu kaudu. Tartu ülikool on koht, mis annab iga päev uusi teadmisi. Kas õppimise, juhtimise, teadustöö või loodushariduse valdkonnast. Olen saanud siit väga palju kogemusi. Ilma ülikoolita oleksin palju vaesem. Ülikool on õpetanud tundma poliitikat ja arendanud analüüsivõimet. Ma olen ülikoolist niivõrd läbi imbunud, ei oska elu ilma selleta ette kujutadagi. See on midagi niisugust, mis on andnud elu mõtte.
ANDRUS KIIS
Tartu kesklinna kooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, 2011 lõpetas ajalooeriala bakalaureuseõpingud
2001 alma mater'isse tulles polnud aimugi, kuhu see tee viib. Algus oli põnev, vahest isegi hirmutav. Kõik tundus suur ja tark. Salapärasest muinasjutulinnast on saanud elupaik. Nähtamatu ülikool muutus lihtsaks kulissiks, millele töö argise rutu keskel harva mõtled. Midagi on ta mulle siiski andnud. On see ajaloo igikestev lumm või intelligendi iseteadev pilk, kirg uute raamatute värske lõhna järele või lihtsalt ülikoolilinna ruum, kus küll enam nähtamatut ülikooli pole – kes seda nüüd teab.
KAJA KALLAS
Poliitik, Reformierakonna esimees, 1999 lõpetas õigusteaduskonnas bakalaureuseõpingud
Kui sain Tartu ülikooli sisse, tõi see noorele inimesele kaasa suure elumuutuse – kodust vanemate juurest eemale kolimise ja selle tagajärjel ka iseseisvumise, mis muidu oleks ehk toimunud hiljem. Kui välja tuua ühe olulise asja, mis ma alma mater’ist sain, siis kõige tähtsamaks lisaks teadmistele pean suhtlusvõrgustikku – kuivõrd tudengeid oli kõikidest valdkondadest, on ka minul lisaks oma kursusekaaslastele sõpru nii arstide, ajakirjanike, filoloogide kui ka majandusinimeste hulgas.
KRÕÕT PADRIK
Fortumo sisuturunduse spetsialist, 2013 lõpetanud magistriõpingud õigusteaduses, 2018 omandanud magistrikraadi kommunikatsioonijuhtimises
Alma mater andis mulle eluteele kaasa abikaasa ja ameti, muidugi … Nali naljaks, aga vahest kõige olulisem kaasavara on tööriistad maailma mõtestamiseks ja enda edasi arendamiseks. Inspireeriv sõprus- ja kogukond veel pealekauba.
KRISTJAN TIIRIK
Tartu JK Tammeka tegevjuht, endine tippjalgpallur, 2006 lõpetas treeninguõpetuse ja spordijuhtimise eriala bakalaureuseõpingud
Lisaks omandatud üld- ja erialastele teadmistele andis Tartu ülikool mulle sõbrad, kellega suhtlen siiani. Ning mis seal salata, ülikooliajal sõlmitud sõprussuhetest on olnud palju kasu nii isiklikus plaanis kui ka töös. Ülikooliaeg õpetas ka väga palju iseseisvust – asjade planeerimist, individuaalse töö ja vastutuse tähtsust. Paraku tartlase ja Tartus oma kodus elava üliõpilasena ei saanud ma kogeda seda «päris» üliõpilase tunnet, kui elatakse ühiselamus või mitmekesi üürikorteris koos sinna juurde kuuluvate võlude ja valudega.
VELJO IPITS
Ettevõtja, lõpetas 1981 majandusteaduskonna Kõigepealt üksjagu tarkust ja majanduslikku mõtlemist, sest õppisin majandust.
Alguses tundus mulle küll, et seda tarkust saab natuke nagu vähe, sest kõik oli väga lihtne, mõtlesin, et peaks veel mõnes teises teaduskonnas midagi juurde õppima. Aga enne, kui seda teha jõudsin, läks õppimine väga intensiivseks. Kindlasti sain ülikoolist kogu eluks kaasa suure suhtlusringkonna. Noorpõlve tutvused ja suhtlemine aitab elus väga edasi, need on suured eelised. Lisaks andis ülikool suhtlemisoskuse, selle omandamiseks oli väga palju võimalusi, näiteks erinevates ringides või ehitusmalevas.
ARTUR KUUS
Kunstnik, Tartu Postimehe disainer, 1996 lõpetas biomeditsiinifüüsika eriala
Armastus käivat kõhu kaudu. Alma mater toitis meid teisiti: aju kaudu. Õigel ajal loengus kuulatu ja eksamiks õpitu küllastatuna akadeemilise õhuga tegi meist, keskkooli «tarkpeadest», kvalitatiivselt uued inimesed. Ülikooliaeg andis võimaluse pikendada lapsepõlve «akad. puhkustega». Ja seda ei kasutatud sugugi vähe. Hullim ärevus sessidel ei unu, hilisemad proovilepanekud on olnud täpe ülikooliaegsetega võrreldes. Tudeerimisajast sain jubeda käekirja ning jälkustunde lahustuva kohvi ja puljongi vastu.
TIIA KARELSON
Kunstikaupmees, 1973 lõpetas keemiaõpingud
Mehe, ütlen ausalt! Sest mis on elus tähtis? Ikka inimene, kes on su kõrval ka siis, kui sa keemiast enam midagi ei mäleta. Keemia diplomiga ei tee ma ammu enam midagi, aga Mati on mu kõrval senimaani. Meid ühendavad noorus ja keemia – mina olin kolmandal ja mu abikaasa Mati neljandal kursusel, kui kohtusime. Meid oli kursusel ligi 30 ja senimaani on meil igal aastal kursuse kokkutulek, kus käib 23–24 inimest. Teist sellist kursust ma ei tea! Sel suvel saame juunis kokku. Paljud mu kursusekaaslastest pole enam ammu keemiaga seotud, keemia on tagaplaanile jäänud, aga meil on koos tore. Ja meil on üks põhiline ühendav lüli, Tensi-Reiside omanik Sirje Kurrikoff, kelle kaudu käime reisidel.
JANE SALUORG
Ajakirjanik Eesti rahvusringhäälingus, 2018 lõpetas ajakirjanduses ja kommunikatsiooni magistriõpingud
Lisaks tohututele teoreetilistele teadmistele ja praktilistele oskustele andis ülikool mulle eluks kaasa head ja ilusad inimesed – neid pole küll palju, aga nad on päris ja siirad. Teise olulise asjana julgen öelda, et kaudses mõttes andis ülikool mulle ka praeguse töökoha ja aitas niiviisi täita ühe maalt pärit tüdrukutirtsu suurt unistust! Ja muidugi selle üleva tunde, mis tekib iga kord oma alma mater’ist mööda kõndides, sambaid imetledes ning kõigele tagasi vaadates.