Juhan Peegli lapsed kirjutavad õpetajale kirju
15. mai 2019, 11:05
Elus on väga palju asju, mis meist kuidagi ei sõltu. See, millal me sünnime ja millisesse aega satume. See, kes on meie vanemad ning kellest saavad me õpetajad. Õpetajaid, tõsi, on võimalik valida. Aga peab ka õnne olema.
Tahaks väga arvata, et Eestis töötab veel terve hulk ajakirjanikke, kes võivad oma õpetajaks nimetada Juhan Peeglit. Ja ka neid, keda on õpetatud Juhan Peegli vaimus ja vaimuga, kel ehk tihe isiklik suhe temaga on puudunud, kes aga siiski teda teavad ja austavad.
Juhan Peegli eestvedamisel hakati Tartu ülikoolis kõrgharidusega ajakirjanikke koolitama 1954. aastal, eesti filoloogia osakonnas avati siis žurnalistika eriharu, kus oli alates kolmandast kursusest võimalik spetsialiseeruda ajakirjandusele.
Tuletan seda nüüd meelde: pole tark kiirusega võidu joosta, kuid kõike, mida teed, tee lugupidamisega ja väärikalt, austusega inimese ja tema töö vastu, leiab Krista Aru.
1976. aastal asutas Juhan Peegel ülikooli juurde aga ajakirjandusosakonna. Esimesele kursusele sõelus loomingulise konkursi komisjon, kus Juhan Peegli kõrval istusid Sulev Uus, Marju Lauristin, Hagi Šein, Andrus Saar, Jaak Allik ja teised, kõige osavama sule ja terasema jutuga kandideerijad välja, kes siis omakorda saadeti ülikooli sisseastumiseksameile, mis ka korralikult ära teha tuli.
1. septembril 1976 oli Juhan Peegli kursusel 25 üliõpilast, kellest viie aasta pärast kõik küll diplomit ei saanud, kuna mõni lõpetas hiljem ja mõni muutis ka kurssi. Professor Juhan Peegel juhtis ajakirjanduskateedrit 1986. aastani ning töötas konsultantprofessorina veel seitse aastat, aga rohkem kursusi ta enda juhendada ei võtnud.
Võidujooks kiirusega
Nüüd on Juhan Peegli kursuse lapsed 60 ja rohkem aastat vanad. Sel nädalal kirjutavad nad oma õpetaja 100. sünniaastapäeva puhul kirja. Et mida öelda Juhanile nüüd, 2019. aastal.
Ajakirjandusloolane Krista Aru tänab Juhan Peeglit õppetunni eest, mille ta sai tema Annelinna korteri köögis ühel pärastlõunal. Krista kibeles asjatoimetusi jätkama, aga Juhan kutsus ta rahus ja vaikuses silku ja leiba sööma.
«Raskuste ja hilinemisega, aga sain siiski aru, mida tookord selgeks tegid, ja tuletan seda nüüd igapäevaselt meelde: pole tark kiirusega võidu joosta, kuid kõike, mida teed, tee lugupidamisega ja väärikalt, austusega inimese ja tema töö vastu,» meenutab Krista Aru.
Raadiohääl ja toimetaja Erki Berends meenutab, et Juhan Peegel jagas koolitarkuse kõrval eelkõige inimlikkust ja andis igaühele kaasa midagi väga isiklikku, mida ühendas üks detail – süda.
Kirjanik Kärt Hellerma osutab Juhan Peegli küpsele maailmatajule, mida ta väljendas pigem oma oleku kui sõnadega. «Sõda lähedalt näinuna teadis ta, et surma palge ees on kõigi teod kaalutud ja need kaalud on kõigile ühesugused. Seetõttu õpetas Juhan Peegel meid ka leppima ja lepitama,» kirjutab Kärt Hellerma.
Inimene ja ajakirjanik
Filmi- ja meediakooli juht Katrin Saks tahab Juhan Peeglilt küsida. Küsida ajakirjanike aukoodeksisse omal ajal kirjutatud lause «Ajakirjanik võid olla, aga inimene pead olema» kohta.
«Inimene? Juhani mõistes ju ikka hea inimene! Aga kuidas olla hea inimene ja hea ajakirjanik? Kuidas jääda heaks inimeseks, kui intervjueeritav vassib ja valetab? Kuidas otsida tõde nii, et keegi haiget ei saa? Kuidas tulla toime sellega, et sind kardetakse ja vihatakse?» küsib Katrin Saks.
Kommunikatsioonispetsialist Raivo Lott klaarib õpetajaga ära vana asja. Tal on meeles, kuidas pärast esimese kursuse praktikat rajoonilehes sai ta Juhan Peeglilt noomida ilustava kõrvallause pärast. Asi olnud aga selles, et rajoonilehe vastutav sekretär oli praktikandi loo ise ümber kirjutanud ja igasugu muidki sõnu lisanud. «Aga see õppetund jäi meelde, et kirjutada tuleb, nagu on, mitte lisada ilustavaid ja teemast kõrvale juhtivaid epiteete,» ütleb Raivo Lott. «Seepärast on mul nüüd kohati väga raske lugeda tekste, mis kubisevad nii-öelda ilukirjandusest ja sõnadest, millele on vale tähendus antud.»
Väga mitmed Juhan Peegli õpilased räägivad tema raamatust «Ma langesin esimesel sõjasuvel».
«Eesti kirjanduse varasalve kuulub see eelkõige oma humanistliku sõnumi poolest ning sedasama sõnumit kandis Juhan Peegel edasi ka pedagoogina,» kirjutab Kärt Hellerma. «Ta õpetas meid lootuse ja tüdimuse vahelisel piiril balansseerima nii, et tüdimus kunagi päriselt lootust ei varjutanud. Ta õpetas meile ausust olukorras, kus petmine ja valskus oli norm. Ta õpetas meile kohanemist, nii et see polnud veel reetmine. Ta oskas oma vaatepunkti seada kõrgemale olupoliitikast ja ajastule iseloomulikust silmakirjalikkusest.»
«See raamat peaks kindlasti saama kooli kohustusliku kirjanduse osaks,» ütleb toimetaja Kai Maran.
Ajakirjanik Heli Salong osutab aga armastusloole. Heli oli alles üsna hiljuti kohtunud ühe Saaremaa mehega, kes rääkis talle oma ema esimese armastuse loo, ning Heli sai teada, et seesama lugu on Juhani teoses «Ma langesin esimesel sõjasuvel» kirjas.
Ära siis kirjuta!
Lõpuks, ja see ei oli pisisasi. Juhan Peegel oskas nalja visata ja sealjuures väga tõsistest asjadest rääkida.
«Kui saad, siis ära kirjuta!» ütles ta ühes publitsistikaloengus.
See pidi ju nali olema, sest kuidas sai see tõde olla! Aga see oli tõsi, sest rääkis sõna jõust. Alles siis, kui sa oled kirjutamata jätnud ja veel kord kirjutamata jätnud ning kui sa lõpuks ei saa enam kirjutamata jätta, alles siis oled päriselt küps, et see välja öelda.
Juhan Peegli 100. sünniaastapäev
- 17. mail kell 12–14 aruteluringid ühiskonnateaduste instituudis (Lossi 36), mida veavad instituudi õppejõud ja Eesti akadeemilise ajakirjanduse seltsi liikmed.
- Kell 14 näituste avamine ühiskonnateaduste instituudis.
- Kell 15–18.30 juubelikonverents ülikooli aulas.
- Kell 19–23 Academia Peegeliana vilistlasõhtu ülikooli kohvikus.