Kirjanikku kisub metsa poole

Kirjanik Valeria Ränik.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Valeria Ränik on teatud mõttes metsa poole olnud läbi kogu oma senise loomingulise elu.

Sündinud Moskvas 1964, tuli ta Eestisse elama 1988. Ta on aastast 1989 tartlane ja Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1991. Suuremas osas tema raamatuis on peategelasteks loomad, täpsemalt metsloomad, eriti aga ilves.

Metsaelanikesse suure austusega suhtuv kirjanik on oma raamatud enamasti ise välja andnud. Ka tema värskeim üllitis «Metsa poole. 12 aastat imelist salaelu» on autori enda kirjastatud.

Värsket üllitist lehitsemata seirates võiks arvata, et nii nagu Räniku raamatutes «Puude taga jõgi, jõe taga mets» (2010) ja «Seitsme puu ja mätta taga» (2007), pakub ka «Metsa poole» rohkesti fotosid loodusest koos lugudega metsloomadest. Kõik kolm on ka täpselt ühes mõõdus.

Kuid nõnda nagu elus eneses, on raamatutegagi nii, et välimuse järgi ei või sisu kohta iialgi midagi päris kindlalt otsustada. Seekord toetavad fotod proosa asemel luulet. Ja üsna hästi on tunda, et need luuletused on inspireerinud metsaelu.

Näiteks leheküljel 86 on foto ilvese jäljest lumes. Ja pildi ühes nurgas on pealkirjata luuletus: «Õnnelik – üksi – metsas / magades keset lund / igatsen ilvese pehmust / karvade soojust ja nurru / sootut ja süütut õrnust / näengi ilvese und // hommikul peatsis jäljed / kohtusimegi, armas».

Jah, ikka päris metsa poole.

Raamat
Valeria Ränik, «Metsa poole»,
Tartu 2011, 96 lk.

Tagasi üles