Minu koolitee ülikooliajal möödunud sajandi viiekümnendail aastail viis mind iga päev Ujula tänavalt, kus ma tudengipõlves elasin, mööda Emajõe-äärseid puiesteid ja haljasalasid keemiahoonesse. Osa sellest teest kulges ka läbi Emajõe põhjakalda äärse tolleks ajaks juba kõrgeks kasvanud paplite allee.
Vanemate inimeste jutustuse järgi teadsin juba tollal, et need Emajõe-äärsed teed ja puiestikud on rajatud kolmekümnendail kriisiaastail, mil Tartu linnapeaks oli kindral Tõnisson. Olin ja olen selle pärimuse tõepäras veendunud praeguseni.
Suur oli minu üllatus, kui lugesin Tartu Postimehe 28. novembri numbrist Martin Pau lugu «Tõnissoni pappel osutus Stalini omaks». Aluseks oli siin võetud ülikooli geograafiaosakonna dotsendi Alar Läänelaiu dendroproov Kartuli ja Emajõe tänava nurgalt algava papliallee teisest puust.
Selle puurproovi südamik näitas uurijale mikroskoobi all 57 aastaringi, mille alusel Läänelaid rõhutab: «See puu ei saa olla kindlasti palju vanem kui 60 aastat. Pole võimalik, et see on istutatud Tõnissoni ajal.»
Ühe juhuslikult valitud Emajõe-äärse papli vanuse määramise põhjal teeb ajakirjanik vägagi kaugeleulatuva üldistuse: «Emajõe-äärseid paplialleesid ei lasknud ilmselt istutada kindralmajor Aleksander Tõnisson.»
Teadustöötajana, kelle elutööks on olnud mitmesuguste leidude vanuse määramine radiosüsinikumeetodil, ei saanud ma kuidagi jääda ainult ühe proovi analüüsil põhinevat väidet uskuma.
Abi «ajaloolise tõe» väljaselgitamisel sain kõigepealt Tartu linnamuuseumist töötaja Heivi Pulleritsu käest, kelle sulest on ilmunud raamatu «Unustamatu kindral Aleksander Tõnisson» üks osa («Tartu linnapeana»).
Tema soovitus viis mind edasi kirjandusmuuseumi arhiivraamatukokku, kus on ka aastaraamatud «Tartu» III, IV, V ja VI. Just need sisaldavad kõige põhjalikumaid andmeid Tartu linna kohta Aleksander Tõnissoni kolme ja poole aastase tegevuse ajal linnapeana.
Aastaraamatust «Tartu V» võime lugeda (lk 76): «Haljasvööde alal teostatud suuremaks tööks 1936/37 oli puiestee rajamine Emajõe parempoolsele kaldale ja selle jõekalda korrastamine linna laoplatsist (Kartuli tn.) kuni Tähtvere alleeni. See 900 m pikkune puiestee rajati 8 m laiusele muldkehale. Kolmemeetriline kõnnitee äärestati mõlemalt poolt vahtratega.»
«1937. aastal oli linna haljastustöödest tähtsamaks Emajõe parempoolsele kaldale, Vabadussilla ja rannapaviljoni vahele uue 1400 meetri pikkuse puiestee rajamine. Tee palistati vahtratega.»
Seega on kõigiti arusaadav, miks nn Tõnissoni papliks peetud puu ei saanudki olla vanem kui 60 aastat, sest ühtegi paplit Emajõe parempoolsele kaldale Tõnissoni linnapeaks olemise ajal ei istutatudki.
Seevastu Emajõe vasakkaldale istutati sel ajal just papleid, mis on nüüdseks kasvanud jämedateks puudeks. Selle kinnitus aastaraamatust «Tartu V» (lk 113) 1935. aastast: «Puiesteede alal oli suuremaks tööks 800 m pikkuse ja 8,00 m laiuse tee ehitamine Vabadussillast Ujulani /…/ Kokku istutati tänavate puiesteedele sel aastal 1035 mitmesugust puud ja 945 põõsast. Liikide järgi istutati Ujula teele papleid 237.»
Papleid istutati ka järgmisel, 1936. aastal Tamme staadionile viiva Raudtee tänava palistuseks (aastaraamat «Tartu VI»).
On igati meeldiv tõdeda, et ajakirjanik Martin Pau hindab oma artiklis kõrgelt eestiaegsete meeste ilumeelt ega taha uskuda jutte, et Pätsi režiimi ajal linnapeaks määratud kindralmajor Aleksander Tõnisson laskis Emajõe kallastele papleid istutada. Ajalooallikad on aga karmid ning nendele vastu vaielda ei saa.