Erkki Bahovski: väntav kodanik

Erkki Bahovski

FOTO: TPM

Selle aasta 8. juunil avab Tartu rattaringluse, teatab linna kodulehekülg. Kui see projekt kulgeb oodatud rada pidi, on tegemist viimaste aastate üht linna enim muutva arenguga. Ent nagu ikka, sõltub palju tartlastest endist, kas rattaringlus läheb käima.

Arvud avaldavad muljet: käiku läheb 750 jalgratast (510 neist elektrilised), need asuvad 69 parklas üle linna. Suur osa projekti maksumusest tuleb Euroopa Liidust, ehk oleks seegi mainimist väärt.

Eestlaslik hoiak on suhtuda igasugustesse uuendustesse umbusuga. Talupojamõistusega, tavatsetakse öelda. Sestap tuleks küsida mõni küsimus, mis loodetavasti jääbki vaid küsimuseks.

Elektrilised jalgrattad pole kasutusel miinuskraadidega – seega teeb Tartu panuse suvekuudele ja eeldatavatele turistidele. Tõepoolest, 2020. aasta soome-ugri kongress, kuhu on kutsutud ka Venemaa president Vladimir Putin, peetakse juunikuus Tartus. Hea oleks tõesti linna külalistele pakkuda jalgrattaga sõitmise võimalust. Tartu pole suvekuudel ka nii tühi kui vanasti, kui seda võis võrrelda inkade mahajäetud linnaga.

Aga siiski annavad Tartule näo selle tudengid, kes on linnas valdavalt talvekuudel. Kas neile piisab 240 tavarattast, mis kannatavad välja miinuskraadid? Eks praktika näita.

Kirjelduse järgi tundub ratta parklast kättesaamine lihtne olevat, aga edasine ei pruugi enam nii lihtne olla.

Kuid kindlasti tuleks vastata küsimusele, kas lumi viiakse tänavatelt ära, et jalgrattaga oleks üldse võimalik sõita. Kui arvestada veel seda, et võrreldes Tallinnaga on Tartu kesklinn – kus rattaparklate kaardi järgi peaks toimuma enamik rattaliiklusest – tublisti künklikum, avarduvad ka libisemise ja kukkumise võimalused.

Ehk siis lume küsimusest laiemale pildile hüpates: kas on mõeldud sellele, et kui tehakse liigutus A, peaks sellele järgnema B ja vajaduse korral ka C? Tartu kesklinn on Tallinna kesklinnaga võrreldes muidugi jalgratturile turvalisem, kuid kas on plaanis linnas rajada ka rohkem jalgrattateid? Ikka reaalseid teid, mitte üksnes joont maha tõmmates?

Sest usutavasti on linnaisade harras soov, et tartlased ja Tartu külalised ka rattaringlust kasutama hakkaksid. Kirjelduse järgi tundub ratta parklast kättesaamine lihtne olevat, aga edasine ei pruugi enam nii lihtne olla.

Loomulikult lasub rattaringluse õnnestumise eest vastutus ka tartlastel. Ei tahaks näha või kuulda, et kuskil on rattaringluse ratas kaduma läinud või pole seda tagastatud mitte parklasse, vaid vedeleb niisama kuskil. Kuid nii on vist pea iga ühiskondliku ettevõtmisega, et selle õnnestumisse annavad panuse ikkagi eeskätt kodanikud. Seega ei puuduta rattaringlus üksnes jalgrattaid ja transporti, vaid on omamoodi proovikiviks ka kodanikuühiskonnale. Et näidata, kui kaugele on kodanikuühiskond Tartus arenenud.

Tagasi üles