Hoone maapealne osa on välja renditud tänapäevasteks kaupluse-, lao- ja kontoriruumideks, maja küljeuksest mööda treppe alla keldrisse laskudes satub huviline aga hoopis teise ajastusse. Ligi meetripaksuse betoonlae ja poole meetri paksuste seinte vahel asub varjend, mis oli mõeldud 250 inimesele selleks, et tuumapommiplahvatus üle elada ning katastroofist kolme päeva möödumise järel asuda laastatud linnas koristustöödele.

Ürituse korraldas KGB kongide muuseumi kuraator Silver Kaldma ning tuumavarjendi giid oli Tehase 23 hoone omanik Boris Polov.

Boris Polov on 30 aastat olnud ettevõtja, kes elab Tallinnas. Polov on aga ka nõukogudeaegse tsiviilkaitse- ja militaartemaatika suur huviline ning kollektsionäär.

Selles 1979. aastal ehitatud hoones on kõigepealt olnud valumehaanikatehase tsehh ning maja on rajatudki plaaniga, et selle maa-alusel korrusel asuks varjend.

Kui Boris Polov hoone omandas, näis selle kelder täiesti kasutu, kuna oli veega üle ujutatud.

Polovil õnnestus drenaaž taastada ning ligi 100 kantmeetrit ehk 100 tonni vett välja pumbata ning põrand paksust mudast puhastada.

Nüüdseks on Boris Polov end kurssi viinud peaaegu kõigega, mis tuumavarjendite ja tsiviilkaitseobjektide ajalugu puudutab ning rajanud keldrisse isikliku muuseumi. Mõned korrad aastas pääsevad seda ka huvilised vaatama, kas siis muuseumide ööl või mõnel muul puhul. Nagu tänagi, mil selle võimaluse tekitas tartlastele märtsiküüditamise aastapäevale mõeldes KGB kongide muuseum.

Boris Polovil jätkus selgitusteks juttu terveks tunniks. Ta andis kuulajaile aimu sellest, mis oleks võinud saada Tartust, kui Raadi sõjaväelennuvälja tabanuks megatonnine tuumapomm.

Raadi lennuvälja tõttu peeti Tartut nõukogudeajal Eestis esimeseks sihtmärgiks. Teine sihtmärk Eestis oli eelduste järgi Tänassilma radarijaam Saku-Saue kandis Tallinna lähistel.

Boris Polovi sõnul oleks Raadi lennuväljast pärast plahvatust saanud ühe ruutkilomeetri suurune kivi- ja metallisulamiga, plasmataolise kattega liuväli, hukkunuid oleks linnas olnud 60 000 kuni 90 000 ning Raadist umbes nelja ja poole kilomeetri kaugusel asuv Tehase tänava tuumavarjend sattunuks piirkonda, kus pooled hooned oleksid hävinud ja pooled ehk mitte, ümberringi möllanuksid tulekahjud.

Varjend koosneb suurest saalist, mille kõrval on hulk väiksemaid ruume. Näiteks deaktiviseerimise ruum, kus töötajad, kes väljast tagasi varjendisse naasevad, oleks iga kord üle pestud. Siis arstipunkt, side- ja staabiruum, tualettruumid ning üks pikk kitsas koridor, mis viib tagavaraväljapääsu juurde. Ka oli keldrisse rajatud saun koos kaminaruumi ja basseiniga, aga need olid ehitatud rahuaja ülemuste vajadusteks ja meelelahutuseks. Bassein on senini alles.

Vee-, kanalisatsiooni- ja õhusüsteemid olid varjendis dubleeritud, elekter koguni kolme kaabliga tagatud.

250 inimese elu oleks olnud korraldatud nii, et kõik ühel ja samal ajal magada ei saanud, vaid kordamööda ja poolsada inimest korraga.

Küsimuse peale, kui tuumapomm peaks Raadile nüüd sattuma, kas niisugune varjend võiks ka praegu veel kedagi päästa, vastas Boris Polov, et paraku mitte, kuna varjend ei ole ammu enam hermeetiline.

KGB kongide muuseumi kuraator Silver Kaldma teadis, et niisuguseid tuumavarjendeid on olnud Eestis 500 ringis, kokku umbes 100 000 inimesele, aga enamasti ei ole need säilinud. Seepärast on Boris Polovile kuuluv rajatis hinnaline varandus.

Boris Polov rääkis ka, et ta teab Lätis Riia lähedal üht samasugust objekti, mis pälvib turistide suurt huvi, see asub hooldekodu keldris, ning lisas, et loodab sellelegi tuumavarjendile tulevikus populaarsemat saatust.

Ka pani ta inimestele südamele, et mitte kõik, mis paistab olevat vana ning ajast ja arust, pole seda mitte. «Enne, kui midagi ära viskate, mõelge, ehk tasub tõsta kraam pööningule oma uut aega ootama,» lausus ta.

Boris Polovi muuseumis näeb lisaks tsiviilkaitsekraamile palju ka lihtsalt nõukogudeaja esemeid ja majapidamisriistu, raadio-, tele- ja arvutitehnikat. Mõnele tolmusele ekraanile kuvab mees pildi ette ja näitab arhiivikaadreid tuumapommikatsetustest, mis YouTube´ist leitud.