Kenno Põltsam: Piinlik, Eesti 200 (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ühiskonda šokeerisid eestlasi ja venelasi eraldavad plakatid Tallinnas südalinnas samavõrd kui politsei otsus mitte alustada juurdlust rahvusliku vaenu õhutamise alusel.
«Politsei ja prokuratuuri hinnangul ei saa sellist reklaami käsitleda karistusseadustikus sätestatud vaenu õhutamisena, mistõttu politsei süüteomenetlust plakatite kohta ei alusta,» ütles politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Tuuli Härson esmaspäeval ERRile.
Vaevalt kuu varem oli eelmine Eesti 200ga seotud skandaal. Mäletate ju, vabatahtlike koordinaator Kadri Napritson-Acuna ja projektijuht Teele Holmberg osalesid 9. detsembril Vabaduse väljakul MTÜ Tark ja Terve Eesti korraldatud rändeleppevastasel meeleavaldusel provokatsioonis, milles kasutati Holmbergi ja peaprovokaator Florian Hartlebi ühist last.
Organiseeritud provokatsioonile viitab minu meelest asjaolu, et Kadri Napritson-Acuna näib olevat valetanud, justkui ta ei tunneks Florian Hartlebi ning nagu ta läinuks lihtsalt rüseluse keskele sattunud võõrast last abistama.
Ent on raske uskuda, et Hartleb on Napritson-Acunale tundmatu isik, pidades silmas, et viimase kolleeg Teele Holmberg on Hartlebi poja ema.
Kahjuks ei mõistnud meie juhtpoliitikud seda intsidendi hukka.
Minu arvates on Eesti 200 selgelt üle piiri läinud, ülatanud hea maitse piiri ja rikkunud isegi avalikku korda.
Kultuurilehes Sirp 2016. aasta kevadel (16.5) ilmunud usutluses tõdeb toonane Narva kolledži juht Kristina Kallas, et etnilisus tuleks privaatsfääri üle viia. Riik ei peaks Kallase arvates olema mitte etniline, vaid eeskätt poliitiline nähtus.
«Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine, vaid kõigi Eestis elavate inimeste turvalisuse tagamine ja elatustaseme tõstmine,» rääkis Kristina Kallas veel kultuurilehele.
Minu arvates näib tema ideaalriik midagi sotsialistliku provintsi sarnast, kus põlisrahvas on tasalülitatud ja kardetavasti ka kristlik traditsioon moondatud ning üksikisiku vabadus juhitud kaugest võimukeskusest.
Minul ja paljudel teistel on sügav kahtlus, et Eesti 200 on süvariigi projekt, mille idee on kaaperdada konservatiivide ideid, provotseerida ja tekitada kunstlik vihaõhkkond, et siis saaks juba nõuda ideoloogilist vihakõne raamistikku, seejuures viidates EKRE-le, nagu viimased oleksid kõige kurja põhjus.
Minu arvates on Eesti 200 selgelt üle piiri läinud, ületanud hea maitse piiri ja rikkunud isegi avalikku korda. Seepärast ei tohiks nende seltskond 3. märtsil parlamenti pääseda.