Foto- ja videolugu: Tartu viikingid jätsid orkid Viljandimaal nälga

​«Pööripäevalt lahkuti seekord vargsi ning Mornakhi klanni vähene arvukus tuli sedapuhku kasuks. Muretseda tuli nüüd Orkide valdustes toimuva kodusõja ning kuninganna Nefretete ja tema käsilaste pärast. Taruki kaaskond liigub Mornakhi klanni äärealadele, kodusõda ei luba tal naasta põhjas asuvasse Taruki kantsi. Talv tuleb vastu võtta esivanemate kombel koobastes. Napib toitu ning varusid ning külmaga kaasnevad nõiduslikud ja looduslikud haigused. Liiguvad kuulujutud, et viimasest Pööripäevast on siia ilma jäänud kuninganna kultistid ja inimesed. Eks näis, kuidas nad selles ilmas ellu jäävad, sest Põhjala on metsik ning halastamatu.»

Kõlab segaselt? Just selline oli mõne nädala eest Viljandimaal Väluste külas toimunud larbi ehk rollimänguürituse «Talve tuuled» kirjeldus ning asjaosalistele oli kõik kristallselge.

Larp on ingliskeelse väljendi Live Action Roleplay lühend. Selles mängus kehastuvad osalejad konkreetseteks karakteriteks, kes tegutsevad füüsilises, mängujuhi väljamõeldud fantaasiamaailmas.

Larp oma kostüümide ja mängualaga meenutab väljanägemiselt veidi arvutimängu, ka selles mängus saab peale «surma saamist» edasi mängida. 

Ootamatused ja üllatused

Viljandimaal asuvasse tallu vooris mängupäeval paarkümmend larbihuvilist Eesti eri otstest, kes kõik tahtsid oma karakteri proovile panna. Nimelt on üldiselt kombeks, et rollimängule registreerudes öeldakse seda korraldavale mängujuhile, kelleks osaleja sel korral soovib kehastuda. Siis saab mängujuht plaani koostades arvesse võtta, et igaühel oleks täita oma roll.

Nii oligi lisaks viikingitele kohal ka trolle ja orke, igaüks moodustas eri pundi. Mängujuht andis igale rühmale lahendada ülesande. Näiteks pidid orkid leidma üles kolm toidukotti, et pääseda näljasurmast.

Et väikese Eesti küla suurune mänguala oli osalejatele tuttav, lasi mängujuht mängijad kinnisilmi ala eri otstesse vedada, et olukord oleks veidikenegi ootamatu ja pakuks üllatust. Rollis tuli fantaasiakohaselt elada ning jääda sellesse mängu lõpuni. Otsustasin, et hoian mängu jooksul ligi Tartu pundile, kes kehastus viikingiteks.

Igat punti aitas veel mängujuhi abiline, kes hoidis mängu kulgemisel silma peal. Loomulikult jälgis ta ka seda, et kõik toimuks reeglipäraselt. 

Surmav džinn

Kuigi olen aastate jooksul larbiga kokku puutunud, tundsin «Talve tuultel», et olen sattunud justkui teise dimensiooni. Kuulsin pidevalt sõnu, nagu manala, elupunktid, ravitseja ja luutima, aga ei saanud neist midagi aru.

Osalejatel oli lubatud kaasa võtta relvad, kuid need pidid olema pehmest materjalist, et kellelegi lahingumelus kogemata mitte haiget teha.

Mängijad otsustasid ise, kas peavad mõne pundiga kohtudes lahingut või leiavad sõbralikult ühise keele. Nii näiteks juhtuski, et kui viikingid põrkusid orkidega, siis esimesel korral mindi lahku sõpradena, kuid teisel korral peeti maha lahing, mille tagajärjel jäid niigi vähemuses olevad viikingid veel täbaramasse seisu.

Peale mängu põneva legendi tuli osalistel ette mitmeid üllatusi. Näiteks leidsid viikingid ühe salapärase pudeli, mida nad ei avanud, vaid haarasid lihtsalt kaasa. Mängu lõpus selgitas kaasmängujuht, et pudeli avamise korral oleks sealt valla pääsenud surmav džinn, kes oleks nad tapnud.

Ehkki viikingeid oli kõigest kuus (teised pundid olid suuremad), õnnestus tartukatel võistlus tänu kavalusele kinni panna.

Pärast maskide langemist muutus viikingite, orkide ja teiste müütiliste olendite omavaheline vaen justkui võluväel tagasi sõpruseks.

Tagasi üles