Siiri Laidla: meie krutskiline emakeel

Siiri Laidla

FOTO: Kristjan Teedema

Kuigi eesti keelel puudub grammatiline sugu, on mehed ja naised keelekasutuses ajalooliselt vägagi selgelt eristunud ja lahterdunud. Feministidele teeb see kõik küllap meelehärmi.

Naljahambast keelemehed tavatsevad ikka rõhutada, et eesti keel on õnnetuke, kuna sel puudub tulevik ja sugu. Nii ongi. Eks ole kole elada sootuna ja tulevikuta. Ometi eesti keel elab veel. Elab, trotsides visalt peale tungivat inglise keelt ja üleilmastumist. Nupumehed on hoolt kandnud selle eest, et eesti keel igavaks ei muutuks. Ning needsamad keele- ja nupumehed on selle sootu keele pikkade aastasadade jooksul nii meestekeskseks kujundanud, et seda tagasi naistelembesemaks kallutada pole vist enam võimalik, feministide meelehärmiks.

Nagu näha, on juba selle kirjatüki sissejuhatuses mitu krutskit. Kuidas saab võidelda millegi tuleviku eest, millel tulevikku ei ole? «Sootuna» tähendab ju ka soostunud pinnaseta olekut. Siit näeme, et eesti keel on homonüümirikas. Naljahambad ei asu aga sugugi mitte suus (võibolla mõnel asuvad ka, silmahammastega silm silma vastu). Keelemehed – kes need on? Kas ehk mehed, kes oskavad tundliku ja oskusliku keelega õrnema soo hingekeeled helisema panna? Kas keelenaised suudavad sama?

Nupumehed nuputavad, aga millega võiksid tegelda nupunaised?

Kuigi eesti keelel puudub grammatiline sugu, on mehed ja naised keelekasutuses ajalooliselt vägagi selgelt eristunud ja lahterdunud.

Naistemees – kõlab bravuurikalt. Meestenaine – mitte nii väga. Pigem tekitab see tiitel korralikus kodanikus pahameelt. Kõnemees, rahvamees – need on igati positiivsed tegelased. Aga kõnenaine, rahvanaine? Naine, kes kuulub rahvale? Kõnenaine võrdub lobamokk?

Teadagi, kes see mees seal metsas on. Eks ikka seenemikk. Aga äkki elutseb seal hoopistükkis ka naisukene, seenemann?

Eesti keelele omast patriarhismi kohtab igal sammul. Pöialpoiss on teada-tuntud tegelane. Kuid pöialtüdruk? Neutraalsemad on päkapikud, nende hulgas võib ehk ka plikasid kohata.

«Üks mehikene elutseb männikus, ta jalgupidi sügavas samblikus ...»

Teadagi, kes see mees seal metsas on. Eks ikka seenemikk. Aga äkki elutseb seal hoopistükkis ka naisukene, seenemann? Laul seda ei väida. Ikka mehikene on tegija.

Püüdkem alljärgnevaid eesti keeles kodunenud meesteameteid ja -olekuid asendada: rahvamees-rahvanaine, põllumees-põllunaine, jõulumees-jõulunaine, rännumees-rännunaine, pullimees-pullinaine, ninamees-ninanaine, vembumees-vembunaine, metsamees-metsanaine, suitsumees-suitsunaine, kalamees-kalanaine, voorimees-voorinaine jne. Kuidas kõlab?

Eks tundu ju need ametid ja olekud naiste suhtes omajagu solvavad, tekitades kummalisi allusioone? Kas kalanaine on näkineid? Mis vempe võiks visata vembunaine? Kui voorimees istub ilmselt oma vankril ja juhib setukat, siis millega tegeleb voorinaine? Ka suitsunaine kõlab pigem nagu suitsuräim, mitte suitsetamist nautiv naisinimene.

Kas ninanaine võiks olla eriti ninaka naispätikamba ninamees?

Läbi aegade oleme austanud koolipapasid. Tänu «Kevadest» tuntud õpetaja Laurile ja paljudele väärikatele koolmeistritele alates koolipapa Jannsenist kuni härra Mauruseni on nad saanud tähenduse kui tugev ja kindel maa sool, kelle külvatud hariduseseeme kiduma ei jää. Neid kardeti ja austati, taheti nende juures õppida, nende mõjuvallas viibida.

Kas samasugune on ka koolimammade staatus? Pigem mitte. Koolimammadeks kipume pidama pensioniikka jõudnud õpetajannasid, kes praegusaja koolide pedagoogilistes kollektiivides valdava enamiku moodustavad. Ise nad mõistagi mammad olla ei soovi ega ole ka. Aga kes siis? Kas koolipreilid?

Tegelikult oleks tore nimetada neid kooliemadeks. Emalikku hoolt ja tähelepanu vajab õpilane sageli rohkemgi kui matemaatikavalemit. Emalik, samas range õpetajanna on koolijütsile haruldane õnnistus, millest aru saama hakkab ta sageli täismehena.

Täismehena. Ega see ometi ole mees, kes on täis? Kes on aga täisnaine? Kas volüümikalt täissale?

Niimoodi võib eesti keelega nagu palliga lõputult mängida. Mõlemad on ümmargused, ei algust, ei otsa. Ja see on põnev. Ausalt.

Proovige järele ning leiate, et kaunis emakeel, millele pessimistid mõnigi kord kadu on kuulutanud, tahab jääda meie toredaks kaaslaseks, olgu tulevikuta või mitte. Tuleviku peame talle tagama üksnes meie ise.

Tagasi üles