Jüri Saar: võta või jäta ehk ostukeskuste kupjapiits (2)

Jüri Saar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pesumaja. Pilt on illustratiivne.
Pesumaja. Pilt on illustratiivne. Foto: Mihkel Maripuu

Kas meil on ikka vaja jõulupühadel ostukeskusi pikalt lahti hoida ja mis õigupoolest selle vajaduse tingib?

Poleks ehk kõneväärnegi, et läinud nädalavahetusel viisin pesumaja vastuvõtupunkti vaiba, see oli juba paar päeva kaasa loksunud auto pakiruumis. Polnud pakilisust ega erakordsust. Lihtsalt vaip mõne plekiga. Aga seal, suure ostukeskuse pisikeses pugerikus jäi silma silt, mis teatas, et jah, usin perenaine ootab tekstiilikraami pessu toojaid mitte ainult reedel või laupäeval, aga ka jõululaupäeval, ja tõesti-tõesti, esimese jõulupüha hommikul, ehk nende ridade kirjutamise aegu. Homme muidugi ka. Ja ikka kombekalt kümnest kuueni.

Nõnda et olgu veiniplekid või okselaigud, lugege jõuluõhtu kahjud kokku ja, padavai, õhtutualettide ja vaibakestega pesumajja – mida targemat on jõulupüha hommikul teha. Just pesumaja on ju see, millest igas kodus pärast jõuluhommikul ärkamist mõeldakse!

Vestlusest koorus, et pesumaja omanik ei ole siiski oodanud küünlasärast ja valgest lumest kirgastunud puhtusearmastuse erakordset puhangut, vaid hoopis ostukeskusega tehtud leping ja ostukeskuse eeskirjad sunnivad pesumaja vastuvõtuletti avatud hoidma. Ehk majaperemees ütleb, millal äri tuleb teha. Ja lepingupunktidest on saanud kupjapiits. Muidugi ei maksa siit hakata ajama ettevõtlusvabaduse piiramise joru või asuda vinguma töötajatele orjastavate tingimuste seadmise üle.

Pesumaja võiks ju oma vastuvõtuleti lahti teha mõnes muus majas, iseasi, kas klienti on kergem püüda suures kaubakeskuses või seal kusagil nurgataguses toakeses. Sarnane meie-teame-millal-sa-pead-müüma suhtumine lõi välja ka Tartu turuhoones, kus linnale kuuluv haldusettevõte hakkas müüjatele ette kirjutama, millal tuleb kaup letile välja panna ja millal võib n-ö poe kinni panna.

Kui siia lisada veel ühe tagasihoidliku näitena Tartu kesklinna Kvartali ostukeskuses viimasel lahtiolekutunnil igavuses virelevate müüjate suhtarv ostuhuvilistesse – V spaa kliendid on seda küllap kõik tunnistada saanud –, siis kipub ikka tekkima küsimus küll, kas kusagil on majandusliku mõttekuse piir. Kas see ongi see, mis rikkuse õuele toob? Või on tegu lihtsalt ühtpidi tööjõu raiskamisega ja teistpidi peredelt ühise aja mõttetu kärpimisega.

Pühadeaega on saatnud refräänina arutlused selle üle, kui kaua poed ikka peaksid lahti olema ja vahest ehk üksikud inimesed just tahaksidki tööpostile, natuke palgalisa teenima. Võibolla. Aga võibolla on siin vihje närusele palgapoliitikale ja veel mõnele halvasti välja kukkunud poliitikale, mistõttu iga inimene ei suuda end hoituna ja vajalikuna tunda. Olgu pühadeaegses vadinas hoolimise juttu palju tahes. Kassapidaja oma iserulliva lindi taga vaevalt et uusi sõpru või südamesõpru võidab. Jah muidugi, jõulud on imedeaeg, aga ikkagi.

Praktiline vajadus hoida suuri kaubakeskusi pikkadel pühadel lahti on siiski sügavalt kaheldav. Ah et piim sai otsa? Kuid tänapäeval on külmik igas kodus reegel ja kui mõne päevagi jagu ette planeerida ei oska, on see pigem saamatuse ilming, nagu kolleeg Priit Pullerits selle arutlusteema kohta täheldas. Imelik, et see saamatus just linnades nii ilmekalt välja lööb, maapoed on ju enamasti kinni.

Pilk kalendrisse näitab, et selle teema arutamise juurde naaseme pisut vähem kui aasta pärast. Siis on jõulude kolm punast kalendripäeva teisipäevast neljapäevani. Aga võibolla võiks arutamisega jätkata kohe pärast pühi ja proovida nendes aruteludes ka mingile tulemusele jõuda?

Mina panen nüüd suusad alla, aga teie rullige vaibad nobedasti kokku ja kiirustage pesumajja.

Ahjaa, minu vaip, see kurja juur, lubati puhtana tagasi anda juba jaanuari keskel.

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles