Tõnisson 150. Jaan Tõnisson ühistegevust algatamas
Krista Aru sari Jaan Tõnissoni 150. sünniaasta puhul. 3. osa

FOTO: Artur Kuus

Jaan Tõnisson oli 1898. aastast Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees. Selts tegi suurt ja tänuväärset tööd, et eestlane jaksaks ja oskaks parimal ning eesrindlikul moel oma maad harida, rahvast toita ja ühiskonda majanduslikult jalule aidata.

Seltsi korraldatud põllumajandussaaduste ja -tehnika näitused on maamessi kauge eelkäija. Näitused olid eestikeelsele avalikkusele kultuurilise kasvamise paik sõna parimas ja edasiviivaimas tähenduses. Ent Tõnissoni juhtimisel sai seltsist algust ka kogu Eesti majanduselu muutnud ühistegevus.

Majanduslikult kasuliku ühistegevuse esimene katse oli 1899. aastal põllumeeste seltsi korraldatud vikatite ühistellimus. Kõik, kes tahtsid, andsid natuke raha ja põllumeeste selts hankis kõigile soovijatele tolle aja parimad vikatid.

See õnnestus nii hästi, et Tõnisson tegi seltsi koosolekul 1900. aastal ettepaneku teha suur samm – asutada vaid eestlaste endi rahaga tegutsev laenu- ja hoiuühisus. Idee ei leidnud mõistmist ega toetust ning tunnetades ka ise, et teema on alles liiga võõras ja kauge, otsustas Tõnisson ühistegevust kõigepealt ise õppida. Et tal seisis ees sõit Viini ülemaailmsele karskuskongressile, otsustas ta selle sõidu muuta ühtlasi õppereisiks ning harida ennast ühistegevuse vallas. Ta reisis Šveitsi, Baieri-, Saksi- ja Määrimaal ning tutvus seal nii ühise karjapidamise, põllumajandussaaduste turustamise kui ka kullasseppade ühistuga.

Naasnud õppereisilt Tartusse, hakkas Tõnisson kohe energiliselt tegutsema. Ettevalmistustöid tehti nii põllumeeste seltsi koosolekutel kui ka ajalehe Postimees toimetuses ja veergudel. Kuid raske oli leida inimesi, kes ettevõtmise vajalikkusesse sedavõrd usuksid, et panustaksid sellesse oma raha.

Eestlaste esimese ühistegevusel põhineva rahaasutuse, esimese ühispanga Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutamiskoosolekule, mis peeti 6. detsembril 1901, tuli vaid kaks inimest ning ühisus jäi asutamata.

Teine katse tehti 17. märtsil 1902 Vanemuise seltsi ruumides. See õnnestus ja koosolek valis ühisusele kohe ka juhatuse ja nõukogu. Jaan Tõnisson kui ettevõtmise ideeline eestvedaja valiti nõukogu esimeheks. Tõnisson jäi nõukogu esimeheks seni, kuni nõukogu liikmetele otsustati hakata maksma tasu nõukogu koosolekutel osalemise eest, üks rubla korrast.

Tõnissoni jaoks oli ühistegevus eelkõige ideeline tegevus ja ta ei pidanud tasu maksmist õigeks, kuid ei tahtnud oma tasust keeldumisega saada teistele takistuseks ning pidas viisakamaks ise nõukogust lahkuda.

Ühisus alustas tegevust juulis 1902, ent kulus aasta, enne kui nõukogu ja juhatus said kinnitada, et ühistu tõesti «teenib rahvast». Kui 1902. aasta lõpuks oli ühistul liikmeid 85, siis 1904. aastal juba 595. Hoiusummad ulatusid aastaks 1904 juba paarisaja tuhande rublani.

Samal aastal andis ühistu laenu rohkem kui paarsada tuhat rubla ning jõudis kaheksa tuhande rublaga isegi kasumisse. 1914. aastaks oli laenu- ja hoiuühisusel 7196 liiget, kapitali oli 697 000 rubla ja tegemist oli Tsaari-Venemaa suurima ühistegevusliku pangaga.

Ühispanga asutamisele aitasid kaasa vahepealsed ettevõtmised, mida toimetati küll põllumeeste seltsi alt, kuid mis kasvatasid usku ühistegevusse ja julgust vähese rahaga riskida. Näiteks ostis põllumeeste selts ühiselt kogutud rahaga 1903. aastal seemnevilja ja varustas põllumehi pärast lõppenud talve külmakahjustusi hädavajaliku seemnega. Järgnesid kartuliseemne, kunstpõllurammu ja suhkru ühisostud.

Uut hoogu ja innustust ühistegevuse võimalustesse tõid seltsi põllutööriistade lao asutamine 1906. aasta kevadtalvel, ühine põllutöömasinate ost ja palgalise ärijuhi ja raamatupidaja rakendamine. Sel aastal asutati Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juurde juba oma kaubandusosakond.

Tartu Laenu- ja Hoiuühisus sündis ideest, seda kandis usk, kasvatas vajadus, kinnitas igapäev. Ja kuigi Eesti esimese laenu- ja hoiuühisuse peamine eesmärk oli anda laenu põllumeestele majapidamiste ajakohastamiseks ja talude väljaostuks, hoogustada oma majade ehitamist – Tartu Karlova ja Tähtvere linnaosa majad on suuresti kerkinud just tänu selle ühisuse antud laenule –, oli ühisuse tegevus märksa avaram ja tähendusrikkam.

Ühisusest saadud väiksema protsendiga laenu abil ehitati Vanemuine ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium ning Tallinnas Estonia.

Selle ühisuse puhaskasumist toetati Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Rahva Muuseumi jt kultuuriasutuste tegevust. Rääkimata sellest, et ühisus andis viie kuni kuue kaastudengi käendusel ja õppeasutuse kinnituse alusel tudengitele õppelaenu, tänu sellele kasvas ühiskonnas kiiresti kõrgharidusega eestlaste osakaal. Ühistegevus aitas eestlase majanduslikult jalule ja kosutas ka eestlase vaimujõudu.

   

FOTO: Artur Kuus

Tagasi üles