Enriko Talvistu: toomkiriku tornid paistku kaugele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Enriko Talvistu

FOTO: Margus Ansu

Tartu toomkiriku kunagiste kõrgete tornikiivrite taastamine ei käi kokku tänapäevaste tõekspidamistega heast mälestistega ümber käimisest, ka modernsed jäljendavad tornikonstruktsioonid oleks liigjulge lahendus, kuid miks mitte võtta appi tänapäevane projektsioonitehnoloogia.

Nii umbes viiskümmend aastat tagasi ja hiljemgi oli käibel selline kodune legend, et pimedal ajal ei tohi mitte mingil juhul Toomemäele sattuda, sest seal kõnnivad pätid ja võib peksa saada. Röövida niikuinii kelleltki midagi polnud. Valgustus ja teede heakord oli seal pargis toona tõesti kehv.

Isekeskis sai nalja tehtud, et kui pätid on Toomemäel, siis mujal linnas on ju mõnus ja ohutu olla.

Tegelikkus oli õnneks teistsugune. Ka pättidel oli arvatavasti Toomemäel igav ning palju huvitavam oli möödujaid kiusata kusagil mujal, kus neid rohkem liikus.

Võib-olla ongi neid inimesi, kellega selles suures pargis midagi paha juhtus, aga ise saan vaid öelda, et ei olnud midagi meeliülendavamat romantilisest jalutuskäigust ka pimedal ajal mõne naisolevusega käest kinni hoides. Veelgi rohkem ronimisega pimedale Musumäele ja seal ikka suudelda.

Kahjuks pole säilinud nimepühakute Peetruse ja Pauluse järgi nimetatud kahetornilise toomkiriku tornide algne kõrgus. On vaid paar ajaloolist linnavaadet, kus võib nende torniteravikke võrrelda linna teiste tornidega.

Toomkiriku tornidesse ja neis olnud tellingutele loomulikult ei tohtinud minna, isegi päevasel ajal mitte. Ennekõike olid selle väidetavasti keelanud julgeolekuametid, kuna sealt nägi Raadi sõjalennuvälja ning võis sabatiibade järgi lennukite arvu kindlaks määrata.

Loomulikult jama, suured puud olid enamasti ees ning käisime ikka seal tornides ning ka mujal Toomemäe pargis veini joomas, et tähistada seda või teist üliõpilassündmust.

Toomel käisime seega pimedal aja ikka. Liiatigi ei saanudki muidu toomkirikus ülikooli raamatukogus, praeguses ülikooli muuseumis käia, see oli ju hiliste õhtutundideni avatud.

Aja jooksul olen aru saanud, et Toomemäe ansambel ülikooli hoonete ja Baltimaade suurima keskaegse kiriku varemetega on midagi kordumatut.

Baltisaksa kultuurgi tõi üle nimetuse Emajõe Ateena nendele armsast ja romantilisest Saksa vanimast ülikoolilinnast Heidelbergist, kus olid samuti mäe otsas vanad lossivaremed ning mida kutsuti poeetiliselt Ateenaks Neckari ääres. Vana piiskopilinna ühele kesksele pargile ülikooli hoonete ja vana toomkiriku varemetega pole seni võrreldavat Euroopas leidnud.

Kahjuks pole säilinud nimepühakute Peetruse ja Pauluse järgi nimetatud kahetornilise toomkiriku tornide algne kõrgus.

On vaid paar ajaloolist linnavaadet, kus võib nende torniteravikke võrrelda linna teiste tornidega, aga see on ebatäpne võrdlus.

Võiks ju võrrelda tuntud Kölni toomkiriku tornidega, mis valmisid küll alles 19. sajandil, aga on ometigi nähtav maamärk ja orientiir linnasüdame kohta kilomeetrite raadiuses.

Sama efekt avanes Tartusse saabuvale rändurile arvatavasti keskajal. Seda aga päevasel ajal. Öösel valgustust polnud ning linnaväravadki olid suletud.

Sellel kevadel ilmunud monograafia, mis käsitles toomkiriku ning sinna sisse rajatud raamatukogu ja muuseumi tekkelugu, vääriks sellise superteosena omaette äramärkimist linna mõne aurahaga.

Aga sealgi on selgitatud, et tornide esialgset kõrgust ega kirikuhoone võlvide ja seinte taastamist me praeguste teadmiste ja arusaamade kohaselt enesele lubada ei saa.

Arhitekt Helmi Sakkov esitas arhitektuuri ja linnakujundusseminaril Ristmik 1996. aastal toomkiriku tornidele metallkonstruktsioonis õhuliste tornikiivrite paigaldamise ja roheliste ronitaimede katmise kavandi. Toona efektne tundunud lahendus on siiski tänapäevastegi arusaamade kohaselt liiga ennatlik.

Küll aga on arenenud ja areneb edasi valgustus- ja projektsioonitehnoloogia, leedlambid ja laserprojektsioonid võivad homseks olla juba vananenud. Mingist ajapunktist oleks aga kohane alustada.

Toomkirik keskaegse piiskopiriigi keskpunktina kipub aga ära ununema, ometi oleme linna pika ajaloo üle uhked.

Kui Tallinna ja Võru poolt linna sisse sõita, oleks ju ülev juba paarikümne kilomeetri kauguselt näha, kus Tartu linnasüda ja Toomemägi asetsevad. Praegu on vaid teletorni punased või vilkuvad tuled kusagil Tammelinnas. Samuti oleks valgusmäng ülev romantilisel jalutuskäigul mõnelt toomkirikut ümbritsevalt pingilt või Musumäelt vaadatuna. Sildade valgusmängu on tartlased juba omaks võtnud.

Toomkirik keskaegse piiskopiriigi keskpunktina kipub aga ära ununema, ometi oleme linna pika ajaloo üle uhked. Vajaduse korral võimaldab projektsioon kuvada ju puuduvad seinad ja võlvidki ning luua kulissid mõne kontserdi või etenduse tarvis varemete vahel.

Seda paika ja pargi võimalusi on ikka häbematult vähe ära kasutatud. Loomulikult tuleks linna kaasavast eelarvest või muudest vahenditest valgusmängu rajamisel mõelda ka selle edaspidisele ülalpidamisele.

Muidu on nagu Vanemuise ees asuva udupeene Rudolf Tobiase monumendiga, mille pooled elektroonsed atraktsioonid ei tööta hooldamatuse tõttu juba enam ammu.

Toomikiriku valgustamine on üks sel aastal Tartu kaasava eelarve hääletusele jõudnud ideid.

Tagasi üles