Tõnisson 150. «Andke mulle haamer ja peitel, et lüüa auk selle mehe pealuusse...»
Krista Aru sari Jaan Tõnissoni 150. sünniaasta puhul. 1. osa

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Sel 19. juuli hommikul kella viie ja kaheksa vahel põles vundamendini maha Jaama tänaval asunud Vanemuise seltsi maja. Tuli, mis oli alanud teiselt korruselt, ei halastanud millelegi. Puidust maja põles nagu tungal. Raamatukogust ja suurest saalist suudeti päästa vaid mõned marmorkujud. See kaotus 1903. aasta suvel laastas majanduslikult Vanemuise seltsi, aga moraalselt kogu Tartut.

1865. aastal Johann Voldemar Jannseni asutatud Vanemuise selts oli eesti seltskonda loovat ja koondavat rolli täitnud loomisest peale, sest Jannsen oskas hoida seda toimeka ja sõbraliku rahvaseltsina ning seada jõukohased eesmärgid. Kui selts oli ostnud 1873. aastal laenu abil Jaama tänavale ilusa aiaga maja, olid kasvanud seltsi vajalikkus ja tähtsus veelgi: seal pidasid koosolekuid teisedki eesti seltsid, näiteks Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts.

Majas oli suur saal ja näitelava, mille üle eriti rõõmustas seltsi juures juba 1876. aastast tegutsenud näitetrupp. Seltsil oli ka raamatukogu ja lugemislaud. Talvel korraldati pühapäeviti harivaid ettekandekoosolekuid, neli kuni kuus korda aastas peeti eeskava ja pidusöögiga perekonna- ning muusikaõhtuid, kord aastas segaeeskavaga lustakaid aiapidusid. 

Rahulolematust seltsi tegevusega muidugi oli, ka siis kuulus nurin eesti asja ajamise juurde, kuid vajadus seltsi järele oli rahulolematusest suurem. 1903. aasta juulis juhtunu oli suur õnnetus, mis ähvardas halvata end alles loovat eesti ühiskonda.

Seltsi juhatuse ees oli nüüd mitu valikut: ehitada ahervaremele uus maja, otsida uus krunt ja ehitada maja sinna või siis üldse mitte kiirustada, vaid kõigepealt kosuda ja koguda raha. Enamik seltsi juhatusest eelistas lahendust esimese ja kolmanda võimaluse ühendamisena: veidi oodata ja ehitada siis samasse paika uus maja.

Jaan Tõnisson, Tartu päevalehe Postimees väljaandja 1896. aasta detsembrist, oli Vanemuise seltsis oma esimesed võitlused juba pidanud. Edukalt. Seni kõigile ligipääsetavas kohas, kohe maja fuajees paiknenud alkoholiga puhvet, kus käisid ka need, kes teatrietendusele ei tulnudki, oli tema visa pealekäimise ja selgitustöö tulemusel viidud teisele korrusele kõrvalisemasse kohta.

Seltsi ehitustoimkonna esimehena, kelleks ta oli jäänud ka pärast puhveti ümberkolimist, pani Tõnisson nüüd, Vanemuise uue maja arutelude ajal, kogu oma energia ja võitlusvaimu tööle, et see saaks ehitatud Tartu kesklinna. Vaidlused olid ägedad ja mõnel koosolekul läinud liikmete vahel peaaegu löömaks. Kord hüpanud Tõnisson püsti ning öelnud ühele visale vastuseisjale: «Andke mulle haamer ja peitel, et lüüa auk selle mehe pealuusse, nii et natuke valgust sinna tungiks …»

Detsembris otsus siiski tehti: uus Vanemuine kerkib kesklinna. See oli tõsine otsus. Seltsil polnud raha ega jõudu ning mis kõige olulisem: tunti end ise alles rohkem äärelinna kuuluvana, sest kesklinn tähendas positsiooni ja see oli baltisakslaste päralt.

Tänapäeval, mil tarbimisühiskond on surunud isegi sõna «aade» unustusse ning uusi kaubanduskeskusi kerkib kiiremini kui iial enne, on ilmselt raske mõista Vanemuise kui kunstitempli rajamise erilist väärtust ja tähendust. Jah, eestlased asutasid end kesklinna, otsekui kuulutades oma soovi saada peremeesteks. Aga nad ehitasid selle maja ka iseenda rahaga. Annetades viiekümne kopika viisi, langetades puid ja vedades neid ehitusele, tulles nii maalt kui linnast rutulistele koristustöödele.

Eestlased tunnetasid iseenda jõudu ja suutlikkust, nad hakkasid iseendasse uskuma, sest ühes Vanemuise kerkimisega kasvasid nad ise ja nende ettevõtted aina suuremaks. Näiteks ka 1902. aastal ellu kutsutud Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisus, mille laenudes ja annetustes Vanemuise ehitusele hakati nägema ühise raha võimu.

Tõnisson oli Vanemuise ehituse toimkonna juht. Ta korraldas annetuste kogumist, ehitust ja ehitustöölisi, vaidles linnavõimude ja kõikide asjaosalistega. Ehituskoosolekuid pidas ta ehitusplatsil ja kesklinnas, Werneri kohvikus, igal õhtupoolikul kell viis.

Baltisaksa ajalehed nimetasid Vanemuise ehitust Tõnissoni suurusehullustuseks, mitu Tallinna ajalehte aga pesa loomiseks eesti aristokraatiale. See Tõnissoni ei seganud. Ta uskus, et Vanemuise maja on vaja. On vaja kogu rahvale kui kinnitust eneseusule, tärkavale eneseteadvusele ja -kindlusele. Ta uskus, et kui maja valmis ja hakkab rahvast teenima, on astutud suur samm teel, mille lõpp-punkt oli eesti rahva seismine täisväärtuslikuna teiste rahvaste kõrval.

Vanemuise avamise päeval päästis juba Jaan Tõnissoni nimi valla rahva rõõmuhõisked ja kiiduavaldused. Esialgu ilmvõimatu näinud ettevõtmine oli teoks saanud. 

Oli olnud vaja vaid kõigutamatut usku oma rahvasse, selget sihti ning väga palju tööd, mida kunagi tundidesse ei arvestatud, sest oli vaja, et valgust paistaks.

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles