Viimane nädal aega on Vabaerakond olnud Eesti meedias äärmiselt suures huvifookuses. Seda seetõttu, et 18 erakonna liiget saatsid juhatusele kirja, milles oli sõnastatud erakonnas kerkinud probleemid.
Heiki Lill: mis Vabaerakonnaga nüüd siis juhtus?
/nginx/o/2018/10/21/11515336t1h1330.jpg)
22. august 2018, 23:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle kirja olemasolu ja selle järel erakonna juhatuse koosoleku toimumine «lekkis» meediasse. Tekkis arvamus, et Vabaerakonnas on tohutu suured lahkarvamused.
Päeva hiljem vastas erakonna esimees Andres Herkel ajakirjaniku küsimustele otseetris (veebi-TV) ning üks küsimus puudutas ka MTÜ Korruptsiooniradar rahastamist. Selgus, et Korruptsiooniradarit rahastab Vabaerakond iga kuu 5000 euroga.
Edasi on meediaväljaanded huvitavalt kajastanud Vabaerakonnas toimuvat. See omakorda on välja toonud ka suundumused, mida meedia näha soovib. Samas seda, mida meedia soovib, ei pruugi alati olemaski olla. Halva maitse jätab suhu siiski.
Eile lisandus uudis, et Vabaerakonna endine esimee Artur Talvik lahkub riigikogus Vabaerakonna fraktsioonist ja suundub akna alla istuma. Aknaaluste hulk sel päeval suurenes tunduvalt. (Kas kõige kiiremini kasvav poliitiline jõud?) Ent oleks ka üsna veider, kui uut erakonda moodustama asuv poliitik jätkab oma endise erakonna ridades tegevust. Küll aga lepiti mulle teadaolevalt kokku, et sellest hoolimata jätkatakse ühiste eesmärkide poole püüdlemist.
See, et need 18 erakonna liiget on endiselt nimekirjas, tähendab ainult üht: iga Vabaerakonna liikme arvamus on erakonnale oluline ja erakond on endiselt demokraatlik.
Püüan selgitada oma nägemust olukorrast, mis ehk aitab selle paremale mõistmisele kaasa.
Esiteks kiri juhtkonnale. Kirjas, millele ka ise alla kirjutasin, püüti erakonna juhatuse tähelepanu tõmmata probleemidele. See ka saavutati. Usun, et praegu ei ole Vabaerakonna juhatuses ühtki inimest, kes pole nendest probleemidest teadlik. Loodetavasti võetakse probleeme tõsiselt ja ei järgne vaikne sumbumine.
Kirja võiks see-eest poliitikaelus vaadelda laiemalt. Millal viimati leidis Eestis aset selline sündmus, kui erakonnaliikmed (osalt ka piirkondade juhid) on saatnud juhatusele kirja, milles kritiseeritakse erakonna (juhatuse) tegemisi ja tegemata jätmisi? Kas tänapäeval on see võimalik ainult Vabaerakonnas? Kuidas reageeriksid säärases olukorras kaks-kolm suurimat erakonda? Jätaksid nad need erakonnaliikmed erakonda või mängiksid väljakult minema küünarnukkide ja hella patsutusega vastu kolpa?
See, et need 18 erakonna liiget on endiselt nimekirjas, tähendab ainult üht: iga Vabaerakonna liikme arvamus on erakonnale oluline ja erakond on endiselt demokraatlik. Ja demokraatlikus organisatsioonis võivad selle liikmed avaldada kriitikat enda valitud juhtorgani pihta, vajaduse korral selle ka ümber valida.
Teise korruradari küsimus. MTÜ Korruptsiooniradar on loodud 14. juulil eelmisel aastal. Et Vabaerakond seda mittetulundusühingut toetab, on teada ühingu asutamiskoosolekust saati.
Eerakondade rahastamise järelevalvekomisjoni esimehe Ardo Ojasalu sellesisulise selgituse on avaldanud nii Postimees kui ka Eesti Päevaleht. Jääb mulje, et kummagi väljaande töötajad ei ole tema selgitusi lugenud.
Summa on muidugi üsna suur. Ja see ehk ongi põhjus, miks see nii palju tähelepanu on äratanud. Samuti on väidetud, et Vabaerakond harrastab korruptsiooni (ostab korruradarilt teemasid vms), olles ise samal ajal sõnades suur korruptsiooni vastu võitleja.
Jällegi, võiks vaadata Ardo Ojasalu selgitusi ja kahtluste jätkudes pöörduda asjaomaste instantside poole.
On üsnagi arusaadav, et enim kisa tõstavad need erakonnad, kel korruptsiooniga suuremad probleemid.
Kuna korruptsioon oma erinevates esinemisvormides on ääretult taunitav ühiskonnanähtus, on loogiline, et selle avastamisest ja väljajuurimisest peavad hoolima kõik poliitilised jõud. Ei saa olla poliitilist jõudu, mis väidab, et korruptsioon neid ei huvita.
On üsnagi arusaadav, et enim kisa tõstavad need erakonnad, kel korruptsiooniga suuremad probleemid.
Teen ettepaneku selgitada välja MTÜ Korruptsiooniradar finantsiline igakuine vajadus efektiivseks toimimiseks ja jätkata selle mittetulundusühingu toetamist kõigi riigikogu erakondade poolt võrdselt.
Juhul kui see vajadus on näiteks 5000 eurot, siis jagada see praegu riigikogus olevate erakondade vahel, igaüks neist peaks kuus maksma 834 eurot. Sellisel juhul ei saa ühelgi erakonnal tekkida tunnet, et keegi teine tellib muusika.
Lõpetuseks: muidugi on tore poliitikult küsida küsimusi stiilis: «Kas olete juba hommikuse konjakijoomise lõpetanud?» Aga säärased küsimused võivad ka konjakile mõjuda. Ehk siis, palun ärge seadke kõrvalseisjaid olukorda, mil nad satuvad ootamatult küsimustelaviini alla, ise sealjuures teadmata, miks ja mida neilt üldse küsitakse.