Tartu Postimehes on ilmunud terve hulk artikleid miljööväärtusega linnaosades asuvate kõdunevate puitmajade olukorrast ja nende renoveerimist takistavatest probleemidest.
Muinsuskaitse alla võetud maju on ilma muinsuskaitse kirjaliku loata keelatud konserveerida ja restaureerida, sealhulgas kasutada algupärasest erinevaid ehitusmaterjale.
Mõnest hoonest on järel ainult vare ja nende taastamine endisel kujul võimatu, sest üle nelja-viie inimpõlve tagasi kasutatud ehitusmaterjali enam ei toodeta.
Enamiku miljööväärtusega linnaosade elamutel polnud esialgu ja sageli pole veel praegugi kanalisatsiooni, mistõttu olid igale korrusele ehitatud heal juhul kuivkäimlad. Sageli asusid mitmekohalised kuivkäimlad õues. Joogivee saamiseks oli elamu õues kaev.
Kui aus olla, siis tänapäeva inimest ei ahvatle vanade elamute üürikorterid, kus puuduvad nüüdisaja elementaarsed olmetingimused (kanalisatsioon, vesi, igas korteris veeklosett).
Üldjuhul on vanadele elamutele teistkordse hingamise andmine väga vaevaline. Omandisuhete muutumise ja korterite erastamisega on endistele üürikorteritega elamutele tekkinud mitu omanikku. Pahatihti on uutel omanikel muinsuskaitseseadusest raske aru saada ja ka võimatu seda järgida, sest neil on niigi probleeme, kuidas oma eluga toime tulla.
Paljud korteriomanikud vajavad sotsiaalabi ega ole võimelised muinsuskaitse nõuete kohaselt elamut korrastama. Kõige raskem on neil leida remonti vajava elamu renoveerimiseks ühine arusaam, see aga pikendab remondi alustamist, kuigi maja laguneb.
Tänuväärt on siin nende majaomanike tegevus, kes püüavad vanu puitelamuid kapitaalselt remontida.
Muinsuskaitseline rajatis ei ole tekkinud üleöö. Ka ENSVs kehtis muinsuskaitseseadus. Paraku ei nõudnud tollane muinsuskaitse arhitektuuri- ja kultuurimälestiste kordategemist või isegi taastamist. Näiteks kas või sõjas hävinud Kivisilla taastamist «odaval ajal» riigi kulul.
Räägitakse, et olevat olnud isegi üks firma, kes tahtnud silda taastada, kuid tegu jäi tegemata. Muinsuskaitse lihtsalt mugavles.
Paljud kultuuri- ja arhitektuurirajatised ning mälestised on lagunenud või lõhutud. Kus oli muinsuskaitse pärast teist ilmasõda, kui kalmistutelt korjati ära enamik malmriste ja kunstipäraselt sepistatud kalmuaedu?
Jääb mõistatuseks, miks tänapäeva muinsuskaitse ja linnavalitsus ei võta midagi ette Vene tänaval asuva mahajäetud vana loomakliiniku hoone ja Maarjamõisa kliiniku vana puumajaga, kus varem asusid kliiniku raamatupidamine ja mõned kliiniku töötajate korterid. Või kui kaua talub pretensioonikas Karlova Selts hüljatud kauplusehoone panoraami Tähe tänaval.
Nõukogude ajal ei tehtud Tartus majavalitsuste käsutuses olevatele majadele märkimisväärset remonti, sest praegused puidust elamutega miljööväärtusega linnaosad olid määratud kõdurajoonideks. Nende asemele oli ette nähtud ehitada mitmekorruselised paneelmajad. Algust tehtigi Karlovas Rebase ja Kuu tänava piirkonnas.
Linna planeerijate ja muinsuskaitse saamatuse tõttu on ka praegu hävimisele määratud vanad Supilinna, Karlova, Veeriku ja teiste linnaosade need puitelamud, kus tänavaid on pidevalt tõstetud paljude majade vundamendist kõrgemale ja seetõttu on majad hakanud lagunema.
Paljusid puitmaju ei ole enam võimalik päästa, nende asemele saab ehitada ainult uusi.
Siiski ei saa nõuda omanikelt, et nad ehitaksid lagunenud (kõdunenud) miljööväärtusega maja asemele täpselt samasuguse. Tuleohutuse seisukohalt võiks kasutada kivi, kui omanik seda soovib. Võib ainult soovitada, et fassaad oleks puiduviimistlusega. Ja loomulikult soovib iga renoveeritava maja omanik kõigi mugavustega eluaset.
Vana arhitektuuriga tutvumiseks võiks muinsuskaitse lasta korda teha mõned näidismajad, mis oleks avatud kõigile külastuseks.
Tänu Tartu Majaomanike Ühingu visale selgitustööle on linnavalitsus võtnud nüüd kuulda majaomanike appihüüdeid ja lõpetanud tänavate remontimisel tänava pinna tõstmise, mis on tähtis majade eluea pikendamiseks.
Samal teemal: lagunemisohus puithooned, TPM 29.9, 6.10, 7.10, 10.10, 11.10 ja 13.10.