Mõni nädal tagasi tegime sõbrannadega suure juuksevärvimise õhtu. Õigemini, värvida oli plaanis ainult ühe naisterahva pea, aga see-eest tõotas see kaasa tuua suure hulga mökerdamist – esimest korda olid värvimisvahenditeks henna ja indigo.
Läbinisti hea henna kaunistab juust ja nahka
28. september 2011, 18:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogemus oli väga õpetlik ja andis järgmiseks korraks mitmeid tarkuseteri – kanna kogu aeg kindaid, laota maha ajalehed, varu vanu kaltse või käterätikuid, hangi kilemüts, ole valmis voolamisteks ja pudenemisteks, ära kasuta segude jaoks plastnõusid, arvesta ajakuluga.
Kõik kokku võttis aega umbes neli tundi (võrreldes tavalise juuksevärvimisega ju terve igavik), värvitava kukalt tuli pidevalt jälgida, sest mööda kaela hakkasid voolama värvijoad ning laminaatpõrandalt leidis päevavalguses lugematu hulga punakaid ja sinakaid plekke.
Aga tulemus? Korduvalt värvitud lahjast väljakasvanud punasest ja heledast kartulikoorest sai sile ja läikiv sügavpruun juuksekosk, millest ei saanud kuidagi sõrmi ega pilku eemale. Ja seda, et mõlemad värvained hästi ka nahale peale hakkavad, oli veel mitu päeva näha sinistest sõrmeküüntest ja plekilistest jalataldadest.
Pikk ajalugu
Tartlanna Katrin Alekand on viimased seitse aastat oma juukseid värvinud vaid hennaga, katsetanud kokku aga juba 17 aastat. Selle aja jooksul on ta omal nahal ära proovinud peaaegu kõik, mida hennaga juhtuda võib, sealhulgas ka näiteks roheliseks blondeeritud juuksed. Ja sõna otseses mõttes «omal nahal», sest hennaga saab teha ka imekauneid maalinguid, mis heal juhul püsivad nahal terve kuu.
Henna kasutamise ajalugu on väga pikk, 8000–9000 aastat. Tegemist on looduslikult Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas, Araabia poolsaarel ja Lõuna-Aasias kasvava taimega Lawsonia inermis, mille lehed värvipulbri saamiseks kuivatatakse ja jahvatatakse.
Esimesed henna kasutamisega seotud leiud on pärit näiteks praegustelt Türgi ja Egiptuse aladelt, leitud on hennatatud sõrmeküünte, jalataldade ja juustega muumiaid. Suuresti on henna seotud islami kultuuridega.
Meile seostuvad hennamaalingud Indiaga, sest just sealt jõudis see kunstivorm üheksakümnendatel aastatel lääne kultuuri. 1998. aastal valmis Madonna laulu «Frozen» video, kus lauljataril olid käed indiapäraselt hennaga kaunistatud ning see oli buumi alguseks.
Tegelikult kasutatakse Indias pigem teisi värvaineid ja henna on sealkandis kasutusel olnud alles 20. sajandi keskpaigast.
Hennamaalingutel on mitmeid kultuurilisi tähendusi. Tavalised on ohutised, sümbolid ja talismanid. Sageli tehakse hennamaalinguid kaitseks üleminekuriituste ajal, nagu sünnitamine või ümberlõikamine.
Indias näiteks tähistab pulmadeks tehtav pitsiline hennamaaling n-ö pruudiaja kestust, senikaua kui hennajooned veel paistavad, ei tohi peigmehe vanematekoju kolinud naine sõrmegi liigutada. Liiguvad jutud, millel tõenäoliselt ka tõepõhi all on – mõned kavalamad pruudid olevat oma mugava oleskelu pikendamiseks lasknud maalinguid hiljem üle teha.
Eestis tunti hennat juba 20. sajandi alguses, aga kuna ülistati pigem loomulikku välimust ja punapäid meil eriti polnud, siis kasutati seda vahendit vähe. Tuntumaks sai henna nõukaajal, sest vene ohvitseride naised tavatsesid oma juukseid just hennaga värvida-ravida.
Tulemust ette ei tea
Miks värvida just hennaga, millega saadavad värvitoonid on piiratud, kui ometi on pakkuda nii palju sünteetilisi juuksevärve? «Mina usun, et looduslikud värvid on paremad kui sünteetika – juuste oma pigment jääb alles, tulemus on loomulikum, värvid on sageli püsivamad ja juuksed on tervemad,» rääkis Alekand ja kinnitas, et looduslik värv on ainus variant neile, kellel on allergia tavajuuksevärvide vastu.
Hennaga värvides on üks suur «aga», millega peavad arvestama need, kellel on juuksevärvi vastu väga kindlad ootused: hennaga ei saa alati ühesugust tulemust – ükski henna, inimene ega päev pole samasugused.
Hennade erinevus tuleneb päritolumaast, aga ka aastatest ja isegi korjetest, inimesi mõjutavad hormoonid, stress, toitumine ja kümned muud asjad.
Kui järgida kõiki reegleid ja kasutada kvaliteetset hennat, on tulemuseks juuksevärv, mis ei vaja erihooldust, ei riku, vaid hooldab juukseid, ning ei luitu, vaid kasvab välja.
Jutud värvimise lahjast tulemusest, kiirest kulumisest ja katastroofilistest värvitoonidest tulenevad ilmselt just sellest, et kasutatud on valet tehnikat (näiteks ei tohi hennapulbrile peale kallata keeva vett) või kehva vahendit.
Henna pähe müüakse ka igasuguseid segusid, mõne puhul on hennale juurde pandud kõiksugu looduslikke lisandeid, vahel aga hoopis sünteetikat.
Selleks, et võimalikult head tulemust saada, tuleks Alekandi sõnul enne pisut eeltööd teha, uurida võimalusi ja ohtusid. «Usutakse, et loodus teeb imesid ning taimsete vahenditega saab kehvas seisus juuksed kohe korda. Imesid teevad siiski ainult imehead juuksurid imeteravate kääridega.»
Müütiline must henna
Kui keegi pakub ajutise tätoveeringu tegemist «musta hennaga», tasub olla väga ettevaatlik. Musta hennat pole olemas, küll aga kasutatakse seda nime kivisöetõrvast tehtud värvi kohta, millel pole hennaga midagi pistmist ja mis tekitab paljudel tugevat allergilist reaktsiooni.
Parafenüleendiamiin ehk PPD leiutati 19. sajandil parknaha ja kanga värvimiseks, kuni naised avastasid, et see värvib ka juukseid. Järgnesid rohked tõsised allergiajuhtumid ja tuli ette ka surmasid.
Tänapäeval on PPD-värve endiselt lubatud kasutada juuksevärvides, kuid väga vähesel hulgal. 2010. aastast peab kõikidel seda ainet sisaldavatel juuksevärvidel olema peal vastav hoiatus.
PPDd sisaldava värvi nahale panek on paljudes riikides keelatud ja põhjusega. Paljudel inimestel ei teki värvi suhtes mingit nähtavat reaktsiooni, kuid neil, kellel tekib, võib see «ajutise tätoveeringu» kohale jätta elu lõpuni sügava inetu armi. Lisaks raske allergia, mille nähtude ilmnemiseni võib minna kuni 14 päeva.
Märksõnadeks on veel söövitused, lahtised haavandid, villid ja elu lõpuni kestvad terviseprobleemid. Eriti tundlikud on selle värvi suhtes lapsed.
«Musta henna» maalingute tegija lubab, et tulemus jääb süsimust, ja ka vedel pasta, millega pilt tehakse, on must. Pasta on keemilise lõhnaga või lõhnatu ning see lubatakse eemaldada nahalt juba vähem kui tunni pärast.
Õigest hennast pasta ja ka tulemus on pruun, pasta lõhnab niidetud muru või eeterlike õlide järele ja seda peab peal hoidma võimalikult kaua (kindlasti rohkem kui tunni), maalingut peab hoidma ja kaitsma ning 48 tundi ei tohiks hennamaalingul lasta kokku puutuda vee ja seebiga. (TPM)