Mees vangub naise kiusu käes

Foto: Corbis/Scanpix

«Ma ei ole nõus, et seda palli taotakse kogu aeg ühte väravasse, et perevägivald on meeste vägivald ja ainult mehed on kõiges süüdi,» ütleb Ralf sissejuhatuse asemel. «Suhted on ju alati kahepoolsed.»

Ralf selgitab, et temal isana on täpselt samamoodi valus ja ta kannatab täpselt samamoodi kui ükskõik kes, kel on lahkuminek parasjagu ees. «Eesti mees ei ole mingi tundetu ja mõttetu tükk,» sõnab ta.

Ralf on kokku seadnud kausta, milles on ta naise Heleni jäetud sedelid ja meilid.

«Ma arvan, et meil seisab ees raske lahutus, selle pärast. Ja mul jääb üle ainult imestada, kui suur peab olema see kurjus, mis Helenist minu poole õhkub,» sõnab ta.

Ralf ütleb, et mõnel hommikul ei taha ta teki alt välja tullagi. Stress on nii suur. Aga tal ei teki võimalust kuhugi kaduda, sest tema vastutab väikese Robini eest. Nemad kahekesi on meeskond ja nemad peavad hakkama saama.

Soome tõmbas raha

Ralf kirjeldab viimast korda, mil Helen Eestis viibis, et siis taas kolmeks nädalaks lahkuda. Niisugust tsüklilist elu – nädal Eestis, kolm Soomes – on nad elanud kuus kuud.

«Esimesed paar päeva on Robin psüühiliselt paigast ära. Ema lahkumine mõjub talle väga rängalt,» kirjeldab Ralf. «Viimane kord Robin karjus mu peale, nimetas mind valetajaks ning puges kapi ja seina vahele kitsasse nurka peitu. See oli jube! Mina pean selle olukorra siin iga kord uuesti kokku traageldama.»

Ralfi naine on kõrgharidusega õde, kes on leidnud mitte just erialase töö ühes Soome hoolekandeasutuses. Ralf saab aru, et tegelikult ei ole see vanade inimeste tagant kasimine Helenile sugugi kerge ega meelepärane amet, aga makstakse hästi.

«Ma olen talle öelnud, et tule Soomest tagasi, võta siin natuke rohkem koormust, me saame hakkama,» räägib Ralf. «Algul oli mul veel lootust, aga ei – ta ei tule! Ta ütleb, et ta pidi Soome minema, sest oli Eestis minust majanduslikult sõltuv.»

Ralf tunnistab, et selles osas on naisel õigus. Kõik nende abielu varasemad aastad on mees teinud kõik – maksnud pere arved, laenud ja liisingud, ostnud toidu, teatri- ja kontserdipiletid, sest naise palk oli selleks kõigeks liiga väike, ja Helenile see sobis. Helen oli Ralfi sõnul hea meelega oma mugavustsoonis ning laskis kõigel sündida.

«Naiste mõistus on nagu teistsugune,» ütleb Ralf, aga parandab ennast siis. «See ei tähenda muidugi, et kõik naised oleksid sellised... Aga Helen mõtleb teistmoodi. Tema tõmbab minevikule kardina ette, paneb ukse kinni. Ta ütleb, et midagi ei ole olnud. Aga minu meelest on, mina mäletan ainult head.»

Mees julges küsida abi

Ralf tunnistas Helenile aprillis, et tal on raske.

Et uued asjad on käsil ja et äris ei ole nii nagu Buratino muinasjutus: paned kuldmündi maha ja järgmisel hommikul on rahapuu valmis.

«Ma mäletan oma eelmisest ärist: pingutasin terve aasta, enne kui teenisin esimesed 200 krooni. Ja olin siis maruõnnelik,» meenutab mees.

Tänavu aprillis küsis Ralf Helenilt rahalist toetust. Ütles, et ta ei jõua enam tasuda ei kommunaalmaksete ega muude arvete eest, mis neil Robiniga koos nende Tartu-kodus tuleb maksta. Et tal lihtsalt ei ole raha.

«Ta jättis mulle vastuseks selle,» sõnab Ralf ja võtab kausta vahelt välja kirja.
Valgel paberil on pastakaga kirjutatud lühikesed read: a) vii taara ära, b) kasuta krediitkaarti, c) müü oma kuldehted.

Ralf kirjeldab, et köögis oli tal kolm pudelit, krediitkaardid olid põhjas ning et jah, tal on üks klotsersõrmus ning abielusõrmuse viiski ta kulla kokkuostu.

Ralfile tundub, et naine maksab talle kätte kõikide nende aastate eest, mil tal oli vähem raha kui mehel.

«See kiri lõi mul põhja täiesti alt,» lausub Ralf. «Et kuidas saab üks inimene nii kuri ja küüniline olla. Ja siis öeldakse, et mehed on vägivaldsed. Aga kas see ei ole vägivald, nii emotsionaalne kui majanduslik?»

Ralf on Helenit palunud ja talle selgitanud, et kõik on ajutine, et ta töötab end üles, et on ju eluaeg hakkama saanud ja et Helen teab seda, sest kui tema palk oli väike, siis Ralf hoidis ju peret üleval. «Kui üks osapool satub raskustesse, siis teine toetab! Või ei ole see nii?» küsib ta.

Masu on paljus süüdi

Ralf tõmbab teema laiemale ja märgib, et vahepealse majandusliku surutise tõttu on peredes lahutusi palju. Elustandard oli ühel või teisel viisil viidud päris kõrgele ja sellest allapoole kukkumine on keeruline. Samamoodi on Ralfi meelest valus teema välismaal töölkäimine. Selle mõjud võivad ulatuda kaugemale, kui inimesed esialgu karta oskavad.

«Helen on mulle öelnud, et kui ma hakkama ei saa, siis viigu ma Robin tema ema ja isa juurde, et küll nemad saavad,» räägib Ralf. «See on väga alandav. Ta tahab, et ma tõstaksin käed päriselt üles ja ütleksin talle, et mul ei ole enam võimalik oma last enda juures hoida.»

Ralf märgib, et iga korraga, mil Helen Soomest tuleb, on ta suhtumine temasse aina halvemaks muutunud. Algul seletas Ralf seda Heleni pingelise tööga kodunt eemal, nüüd ei oska ta seda enam millegagi seletada.

Ralf tunneb end ärakasutatuna.

24 aastat on ta oma naisele sobinud, kuna temalt tuli raha. Nüüd, kus tema on augus ja naine jalgel, ei sobi ta enam.

Ralf teab, et ka poeg kannatab. Ta märkab, kuidas Robin klammerdub iga naise külge, keda näeb, sest vajab nii meeletult ema.

«Eile õhtul msn-is, kui ma ütlesin, et Helen, Robinil on sind praegu kõige rohkem vaja, kõneles tema hoopis kinnisvarast ja autoliisingust,» meenutab Ralf.

Ralf on internetist üles leidnud isade foorumi ja ütleb, et kui ta sealseid postitusi sirvis, siis avastas, et ta ei ole üksi. Et Tallinnas on koguni tuge vajavate meeste kooskäimise rühmad. Lõuna-Eestis paraku veel mitte. Aga võiks olla.

«Mina olen harjunud abi otsima, mina käin psühholoogi juures ja olen käinud ka perenõustaja juures,» ütleb Ralf. «Ükskord isegi tuli Helen minuga kaasa, aga ütles pärast, et see nõustaja olevat minu mõju all ega sobivat talle.»

Edasi räägib Ralf sellest, et lapsest ilma jäämise hirm ning piirangute seadmine hävitab igaüht. «See, kui Robin paneb oma pisikese käe mu pihku, see on minu õnnetunne. Mina tahan ju ka elada ja rõõmus olla,» räägib Ralf.

Ümberpööratud lugu

Ühte asja tunnistab Ralf veel.

Seda, et maksab praegu lõivu oma vanemale lapsele, kellega suhted ei ole väga head. Kui tema väike oli, oli isa see, kes oli kogu aeg tööl ja tõi vaid raha koju.

Ralf ei taha, et see kõik nüüd Robiniga ümberpöördult korduks. «Robiniga koos kasvamine on mulle olnud suur kingitus,» ütleb ta lõpuks. «Selle isakogemuse üle olen ma lausa õnnelik.»

Kes on Ralf, Robin ja Helen

Ralf on 46-aastane mees, kelle naine Helen töötab Soomes. Ralf elab Tartus koos nelja-aastase poja Robiniga. Robin on hästikasvatatud laps, kes suudab tükk aega elutoas iseseisvalt mängida. Nii saab isa rahulikult köögis oma loo südamelt ära jutustada.

Ralf on endine edukas ärimees, kelle firmad masuajal kokku kuivasid ja kes nüüd proovib uuesti alustada. Ta plaanib luua firma, mis aitaks neid inimesi, kes vajavad abi kodu- ja aiatöödes – alates basseini puhastamisest kuni kardinapuude kinnitamise ja pisiremondini välja. Tal on mitu sõpra, kellega käed lüüa. Ralf ise saab kõikide meestetöödega hakkama ning loodab oma ideele ka töötukassalt tuge leida.

Praegu on Ralfil aga tegu, et kahekesi koos pojaga majanduslikult toime tulla. Kui ta Helenile seda kevadel tunnistas, sai ta jahmatavas vormis keelduva vastuse.

Ralfi ja Heleni kooselu on kestnud 24 aastat. Lõviosa sellest ajast on taganud perele majandusliku heaolu Ralf. Ralfil ja Helenil on veel üks, täiskasvanud laps, kes elab omaette. Loo tegelaste nimed on teema delikaatsuse tõttu muudetud. (TPM)

Arvamus

Meeli Lokk
Tähtvere avatud naiste­keskuse varjupaiga juhataja

Meie meestele teenust ei paku. Me ei saa panna kokku kahte sihtrühma, kes üksteise suhtes on vastandlikud.

Aga tõsi, meil on olnud üks isa varjupaigas koos lapsega, kes oli ema poolt väärkohel­dud. Aeg-ajalt on meilt meeste tugirühmade kohta küsitud.

Ma tean ainult niipalju, et sügisel on Tartusse midagi niisugust loomisel.