Andres Kohv: linn peab arenema kooskõlas looduse ja sotsiaalsete protsessidega

Andres Kohv

FOTO: Margus Ansu

Tartu Karlova linnaosa on tüüpiline näide gentrifikatsioonist, mille käigus vaesem elanikkond asendub jõukamaga ning linnaruum teeb läbi tuntava arenguhüppe.

Kui Karlova asum 1916. aastal siseministeeriumi otsusega sunduslikult liideti Tartu linnaga, kahtlesid selles otsuses paljud ametnikud. Karlova edasine areng näitas, et see ei kujunenud mitte just kõige paremaks ning eesrindlikumaks näiteks linnaosade seas.

Piirkonnale iseloomulike puitmajade rohkuse tõttu hakkas rahvas seda ala hoopis pilpakülaks kutsuma. Üldjuhul koondusid sinna eri tüüpi kunsti- ja kultuuriinimesed, mis mängis väga suurt rolli Karlova edasises arengus.

Koos omanäolise puitarhitektuuri väljakujunemisega hakkasid piirkonnale mõju avaldama ka mitmesugused sotsiaalsed protsessid. Eelkõige soodsate rendihindade tõttu üürisid sinna kortereid eri huvidega kunsti- ja kultuuriinimesed, kes hakkasid hiljem mõjutama piirkonna arengut. Võib öelda, et praegugi kestavad need protsessid edasi, sest linnaruum areneb koos aja ja inimestega.

Kui Karlova varasematel arenguetappidel polnud see piirkond just kõige ligitõmbavam paik elamiseks ning oli pigem agul kui korralik linnaosa, siis tänapäeval on see muutunud hinnatud miljööväärtuslikuks alaks. Piirkonda ilmestavad eri arhitektuurielementidega kaunistatud madalad, kuni kahekorruselised puitmajad, arvukad alleed, pargid ning väikesed eraaiad.

Seega võib öelda, et Karlova on tüüpiline näide gentrifikatsioonist, mille käigus vaesem elanikkond asendub jõukamaga ning linnaruum teeb läbi tuntava arenguhüppe. Hoolimata sellest on Karlovas säilinud endiselt vaikus ning rohelus keset linnasaginat. Sõnaga roheoaas kirjeldatakse nüüd ka piirkonnas müügis olevate korterite ümbrust. Eriti kasutavad sellist reklaami uusarendused Tähe ja Pargi tänava nurgal.

Ent igasugune vaba roheluse täisehitamine kaotab just selle, mida reklaamitakse. Ka Tartu linna üldplaneeringu järgi tuleb Karlovas säilitada linnaosale iseloomulik elukeskkond, kuhu kuuluvad õued, aiad ning mitut tüüpi rohealad. Hoovid ja aiad on tarvilikuks ruumiks, kus saab võimaluse korral tegeleda linnaaiandusega, aga ka kuivatada pesu või veeta privaatselt vaba aega.

Seega peavad arendustegevused arvestama ka kohalike endi soovide ja ootustega. Aga mis on need soovid ja ootused? 2017. aasta suvel tegin Karlova linnajaos küsitluse, milles tahtsin teada, mida karlovlased ise oma kodukoha ümbruses oluliseks peavad.

Kui Karlova varasematel arenguetappidel polnud see piirkond just kõige ligitõmbavam paik elamiseks ning oli pigem agul kui korralik linnaosa, siis tänapäeval on see muutunud hinnatud miljööväärtuslikuks alaks.

Vastuste põhjal sain põhjendused jagada üheksasse kategooriasse: söögikohad, kaubanduskeskused ja väiksemad poed, teenindusettevõtted, avalikud ruumid (tänavad), puhkealad, pühad kohad, õppe- ja haridusasutused, kultuuriasutused ja privaatalad (kodud ja sõprade kodud).

Tähtsaks peeti sotsiaalseid väärtusi, kus tõsteti esile Anna Edasi kohvikut ning Barlova pubi. Mõlemad paigad on alla kümne aasta vanad ning üsna kiiresti oma populaarsuse saavutanud. Põhjenduseks toodi, et Anna Edasi kohvikus käies aidatakse kaasa kohalike äride arengule ning antakse seeläbi oma panus kogukonnatunde tugevdamisele. Barlova on seevastu aga oluline sotsialiseerumise koht, kus alkoholi tarbimine on teisejärguline.

Väikepoodidest tõstavad karlovlased esile Kuu poodi, mis on kujunenud märgilise tähendusega niinimetatud külapoeks. Väikepoodide püsimajäämine on küll supermarketite avamisega muutunud majanduslikult ebatõhusaks, kuid ehk peaksime siinkohal mõtlema rohkem nende tähtsusele keskkonna seisukohast. Jalutuskäigu kaugusel olevasse poodi minek väiksemate ostude tegemiseks vähendab inimese sõidu- ja ajakulu. Supermarketisse seevastu sõidetakse ostlema autoga ja selle käigus suurenenud transpordikulu lisandub kokkuvõttes kauba hinnale. Lisaks kulub kaugemalt esmatarbekaupade toomiseks rohkem väärtuslikku aega.

Küsitluse vastustest selgus, et karlovlased tunnevad oma kodukohas vajadust kultuuri nautimiseks mõeldud ürituste ja kohtade järele. Esile toodi Tartu laululava, mis asub aga Karlovast küllaltki kaugel, see näitab, et piirkonnas võiks tulevikus asuda oma väliõhukontserdipaik.

Huvitavalt tuli välja, et ikka väärtustatakse ka endisaegseid ning unustusehõlma vajunud kohti. Näiteks Karlovas juba tsaariajal avatud Pargi tänava ühissaun on praeguseks oma ukse sulgenud, kuid see on siiski vanemate karlovlaste arvates tähtis ehk märgiline paik. Kahjuks eestlastele omane saunakultuur, eriti ühissaunakultuur, on selles linnaosas koos viimase sauna sulgemisega kadunud.

Kui räägitakse looduse pakutavatest hüvedest, siis üldjuhul mõeldakse ikka metsa või teisi väljaspool linna asuvaid looduslikke alasid. Kuid nagu ka mets, pakub inimestele mitmesuguseid hüvesid linnaloodus. Linnaruumis mõjutab nende hüvede toimimist enim inimene ise.

Looduse ja inimeste suhetele keskendubki linnaökoloogia, mille tähtsus on ajaga üha suurenenud, sest aina enam inimesi elab tänapäeval linnades, kus on vaja luua kõik eluks vajaminevad tingimused arvestades looduslikku keskkonda. Seetõttu oli ootuspärane, et karlovlased hindasid kõrgelt puiesteid, aedu ja parke. Põhjenduseks toodi, et neid on hea kasutada nii jalgrattaga sõitmiseks, koeraga jalutamiseks, vaba aja veetmiseks kui ka lihtsalt esteetiliseks naudinguks.

Tartlaste vastuseis kuhugi jõe kaldale rajatavale tselluloositehasele on igati õigustatud – see jõgi on selle linna kodanikele väga oluline loodusobjekt.

Tuli välja, et karlovlastele on tähtis ka oma kodukoha tunnetus. Esile tõsteti linnaosa rahulikku, privaatset ning turvalist elukeskkonda. Puhkealadest saab välja tuua Emajõge kui Tartu üht sümbolit. Põhjendati, et selle ääres saab jalutada ja kalastada. Nii et tartlaste vastuseis kuhugi jõe kaldale rajatavale tselluloositehasele on igati õigustatud – see jõgi on selle linna kodanikele väga oluline loodusobjekt. Kahtlemata mõjutaks tehas nii Emajõge kui ökosüsteemi ning selle ääres elavate elanike elukvaliteeti.

Linnaosas asuvat kahte pühakoda, Salemi babtistikogudust ning Püha Aleksandri kirikut, tõid vastajad küll välja, kuid mitte kui usuliste kombetalituste paikadena, vaid pigem kontsertide kohana. Loomulikult köitis karlovlasi ka nende linnaosa hoonete arhitektuuriline ilu. Oluliste paikadena toodi välja ka õppe- ja haridusasutusi, samuti kultuuriasutusi. Populaarsemad olid loomemajanduskeskus, loodusmaja ning Karlova teater.

Arvan, et eelöeldu ilmestab jätkuvat gentrifikatsiooni, mille käigus tõuseb haritud ning jõukama keskklassi osakaal piirkonnas.

On saanud selgeks, et inimestel, kes on Karlovas elanud üle kümne aasta, kujuneb välja tugev tunnetuslik side oma kodukohaga ning nad hakkavad väärtustama kohalike elanike omavahelisi suhteid. See aitab jällegi kaasa karlovlaste kogukonnatunde püsimisele.

Linn peab arenema ning inimesed ühes sellega. Kuid kõik see peab toimuma vastastikuses arusaamises ning mõeldes ka meie järgnevatele põlvkondadele. Praegune tugevasti linnastunud ühiskond peab inimeste elukvaliteeti puudutavate otsuste tegemisel arvestama nii looduslike kui ka nendega tihedalt läbipõimunud sotsiaalsete protsessidega.

Kirjutis põhineb tänavu kevadel Eesti maaülikoolis kaitstud bakalaureusetööl «Linnaökoloogia Karlova elanike näitel».

Loe ka neid

Tagasi üles