Virgo Siil: «Linn ongi selline, lepi sellega.» Vot ei lepi

Virgo Siil Foto: Kristjan Teedema

Linnaarengut puudutavates aruteludes kiputakse praeguseid tingimusi või ka uusi objekte serveerima paratamatusena. Ühel hiljutisel keskustelul uushoone üle tõrjus ametnik tulevase hoone naabrite vastupanu argumendiga, mille sisu oli põhimõtteliselt sõnum, et me oleme linnas ja linnas on igasugune ehitustegevus paratamatu.

Ma nüüd jonnin natuke ja väidan vastu, et selline lähtekoht tugineb nõrkadel jalgadel seisval eeldusel. Esiteks, mitte igasugune ehitustegevus pole paratamatu. Teiseks ei pea linnas olemasolevate oludega leppima. Kolmandaks näitab säärane suhtumine tahtmatust otsida parimat võimalikku lahendust ning kodanik püütakse lihtsalt fakti ette panna.

Panen ette esmajärjekorras mitte tõtata uushooneid vorpima, vaid teha rohkem lagunevaid vanu hooneid korda. Eriti äärmuslik oleks muidugi pannagi ehitusõhinas arendajatele kohustus vana taastada või renoveerida. Kohati on seda ju nähagi – Supilinnas kohtab lahendusi, kus esmalt taastatakse vana hoone ja siis püstitatakse sisehoovi uus maja. Siit on aimata arendajale pakutud variant teha vana korda ja saada luba uus ehitada. Sama pilti sooviks mujalgi näha: enne uut püsti ei pane, kui vana on korda tehtud.

Saan aru, et see on tülikas linnale ja tõenäoliselt tõrguvad arendajadki. Aga tülikas ei tähenda, et see oleks võimatu. Tiheasustuses tulebki kompromisse otsida ja see ei ole kodanikule ütlemine «sa elad ju linnas, iga uushoone on paratamatu».

Samasuguse paratamatusena mõjub väide Tähtvere (Tuglase) silla toetuseks, et kuna meil on autoliiklusega probleem, siis teeme selle leevenduseks autosilla. Tartu linn on tegelikult üsna väike, siin jõuab keskmise tervisega keskmine inimene pea kolmveerand tunniga ka kõige kaugemasse linnaserva kõndida. Ratta, rulluiskude, uute elektriliikurite ja ühisõidukitega on see minutite küsimus.

Labane on lahendus, mis teeb autoliikluse lihtsamaks. Eriti Tartus, mis (kui uskuda linnaisade äsjast selget tehasele vastandumist) püüdleb rohelisuse poole. Tahaks selle loosungi taga ka tegusid näha.

Kampaaniast «käi jala / sõida rattaga / kasuta ühistransporti» tahaks näha sisukamat tegutsemist, mitte piirdumist mõne terviseraja avamisega. Viimane on kah muidugi tervitatav, aga see argiliiklust ei soosi. Hiljuti Nobeli auhinna pälvinud majandusteadlane Richard Thaler kirjeldas nii-öelda müksamis- või suunamisteooriat (inglise keeles nudge theory), mille kohaselt inimeste ebaratsionaalset käitumist saab loosungite asemel kaudselt suunata.

Selle asemel, et tänavate läbilaskevõimet suurendades soosida autoga liiklemist ja toetada veelgi rohkemate autode soetamist, selle kaudu ka valglinnastumist, saaks rajada kergliiklusteid ja -sildu. Kellel tõesti on hädasti vaja autoga sõita, sellel see võimalus säilib, aga sellel on lisakulu – aeg. Ülejäänud saavad oma asjad kiiresti ja mugavalt ning keskkonnasäästlikult korraldada.

See toobki teise linnaelu tahu, reostuse juurde. Ka selle puhul on kasutatud argumenti, justkui oleks see midagi vältimatut – tolmu-, lärmi- ja valgusreostus oleks nagu midagi, millega tuleks leppida.

Kui see nii oleks, ahmiksime endiselt tervist märksa enam kahjustavaid heitgaase ja lepiksime sumbutiteta autodega. Seda me aga ei tee. Miks siis kasutada endiselt argumenti «see on linn ja nii need asjad lihtsalt on»?

Ka valgusreostus ei pea tänapäeval olema linna pärisosa, praegu on piisavalt lahendusi, mis aitaks valgusreostuse suurenemist vältida ja lausa vähendada.

Pole põhjust valgust niisama taevasse paisata, leedid ning madalam valgustus aitaksid seda vältida. Tore näide on Emajõe piirdele mullu lisatud valgustuslahendus.

Kui õhu- ja mürareostuse kahjulikkus on vist ühiskondlikult omaks võetud, siis valgusreostuse kahjulikkust ei taheta mõista. Ometi on küllaga uuringuid, mis näitavad, et see on kahjulik, see häirib putukaid, linde ja loomi, aga ka inimeste ööpäevarütmi.

Ülikoolilinnalt ootaks siin teaduspõhist lähenemist nii olemasolevate rajatiste valgustuse ülevaatamisel (näiteks Luunja kasvuhoonete juures) kui ka uute rajatiste loomisel.

Eesti Rahva Muuseum on selles mõttes eriti ebaõnnestunud. Lisaks sellele, et muuseumi ümbritseva haljasala valgustid pimestavad seal liikujat, on kujundajad pidanud vajalikuks prožektorid lausa taevasse suunata, et reostust veelgi suurendada.

Energiakuluka ja kahjuliku tehisvalguse asemel võiksime hoopis tähistaevast imetleda. Islandi pealinnas lülitatakse vahel üldse kogu linnavalgustus välja, et inimesed saaksid virmalisi nautida. Tähistaeva imetlemiseks nii äärmusse ei tulegi laskuda, piisaks sellest, kui me liigvalgust ei tekitaks.

Tagasiside olgu ikka tasakaalustatud ja eelneva nutujoru juurde tahan märkida, et loomulikult tehakse meie linnas ka kompromisse ja püüeldakse parima, elukeskkonda parandava tulemuse poole. Tundsin siiski vajadust rõhutada, et linnakeskkond ei pea olema selline, nagu ta on, lihtsalt selle pärast, et «linn ongi selline, lepi sellega». Vot ei lepi.