Kella kahe ajal öösel vastu laupäeva pidin Tartu kesklinnas kohtuma kahe patrulliga, kes suurõppuse Siili käigus tänavatel korda hoidis. Pimedas linnas tundus esialgu, et Tartu on helkurveste kandvate seitsmeliikmeliste patrullide leidmiseks liiga sopiline. Kuid kes otsib, see leiab ning retk võis alata. Oli, mida vaadata, aga õnneks jäi kõik ülikoolilinnale kohaselt viisakuse piiridesse.
Holmi pargis teatas piirkonnapolitseinik Tiit Treial, et nende õhtu on seni väga rahulikult laabunud ja arvatavasti see selliseks ka jääb. «Mõned inimesed on astunud juurde ja küsinud meie kohta. Ülejäänud aja oleme ringi käinud ja ilusat vaikset õhtut nautinud,» rääkis ta heatujuliselt.
Selleks ajaks oli patrull liikvel olnud paar tundi ning hommikul kella kuue ajal pidi nende töö üle võtma uus vahetus. Mul soovitati kesklinnast üles otsida mõni teine patrull, et ehk on neil miskit põnevamat rääkida ja anti nõu võtta kurss ööklubi Maasikas poole.
Punane jope marssis minema
Järgmine tundki möödus rahulikult. Vähe sellest, et ma ei leidnud peamistelt peotänavatelt patrullijaid, ei jäänud mulle silma ka ainsatki korrarikkumist. Kuigi kuu, mis ärevad hinged veel ärevamaks muudab, säras suurelt.
Haaksin end sappa kolleegile Kanal 2-st, sõitsime mööda linna tuiksooni, et tabada mõni patrull või midagi kajastamisväärset. Ometi möödusid ka järgmised tunnid rahulikult. Linnas valvas ööl vastu laupäeva lisaks politseinikele neli seitsmeliikmelist patrulli ja kõik käitusid hurmavast kevadööst ning täiskuust hoolimata ontlikult.
Rahulikke tunde vürtsitaski ainsana üks naine, kes helistas politseisse, kuna tundis end diskrimineeritult. Nimelt lõikasid turvamehed pisut hüsteerilise keskealise naise tee ööklubisse ära. «Diskrimineeritakse,» pasundas naine seepeale, kuid hüüdja hääleks kõrbes see jäigi.
Jälle punane jope
Kell neli selgus, et varsti peaksid patrullid minema Ülikooli tänavale ööklubi Leveli ette. Klubi ees tõmbas tähelepanu punases jopes tüdruk, kes vaidles elavalt kätega žestikuleerides ilmselt enda noormehega ja siis sirge selja ja efektiga minema marssis.
Kümme minutit enne viit hakkasid lõpuks patrullid kesklinna kogunema ja selle aja peale oli päris korralik seltskond joogiseid noori klubi ette kogunenud. Üks ilmselt kolmekümnendates mees sai jalad mingi ime läbi üksteise ette seatud ja tuli minuga juttu puhuma. «Neiu, need purjutajad tuleks laiali peksta,» teatas ta resoluutselt, aga lisas, et ta ise on ka üks neist. Kehitasin õlgu ja vastasin, et eks politseinikud ja teised ise teavad, mis seltskonnad nad «laiali peksavad».
Siis märkasin punases jopis tüdrukut juba kiirtoidukoha ees maas istumas, joogitops käes ja sõbrad teda lohutamas. Kurb lugu lõppes sellega, et sõbrad aitasid neiu püsti ning koos hakati kaubamaja suunas kõndima.
Tänaval patrullivad mundrites inimesed elavdasid pidulisi. Üks seltskond võttis üles laulu, alustati «Metsvendade lauluga» ning lõpetati üürgamisega tiigrikutsust. «Olen tiigrikutsu ja ma ei karda politseid!» räuskasid purjutajad Leveli ees. Patrull ei lasknud end sellest häirida, küll aga läksid mõned pidulised alkoholist julgustust kogununa mingisugust õigust patrullijate käest nõudma. Piisas aga kindlast hääletoonist ja pidulised tõmbasid tagasi. Lõpuks läksid mõned mundris mehed ka õpperelvadega klubisse, kuid ka seal möödus kõik väidetavalt rahulikult.
Õhtule sai pisut enne kuut hommikul joon alla tõmmatud tõdemusega, et Tartus möödus öö rahulikult.