Tartu Pauluse kiriku tiibhoone saal oli täna õhtul rahvast pungil täis, kui seal esitleti arsti Heino Noore mälestusteraamatut «Elamise pikad varjud». Koostaja Ago Pärtelpoeg on selle kokku pannud paljude aastate jooksul Heino Noore mälestusi kuulates, neid üles tähendades ja neid koos autoriga toimetades ja ümber toimetades.
Heino Noore elulooraamatu esitlust jälgis saalitäis rahvast
23. aprill 2018, 18:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heino Noor lahkus elavate hulgast tänavu veebruaris 95-aastasena ning paraku ei jõudnud ta seda raamatut trükisoojana ise käes hoida.
Ago Pärtelpoja sõnul jõudis ta raamatu käsikirja Heino Noorele küll ette lugeda, ja seda mitte üks, vaid koguni neli korda. Ning siis juhtus, et Heino Noor suri järgmisel päeval pärast seda, kui viimased parandused ja täpsustused olid tehtud ja raamat küljendamiseks trükikotta saadetud.
«See pidi olema Taevaisa tahtmine,» nentis Ago Pärtelpoeg.
Raamatu esitlust Pauluse kirikus juhtis piiskop Tiit Salumäe.
Palve luges aga piiskop Joel Luhamets ning märkis, et tõesti - Heino Noore elus on olnud palju seda, mida on inimesel raske kanda. «Aga küllap oli see raamat ka natuke murede mahapanemise koht,» sõnas Luhamets. «Kui üks asi on raamatusse pandud, siis saab seda lugeda ka 400 aasta pärast.» Just nii olevat Heino Noor ise öelnud kunagi Joel Luhametsale, ning sedasama lauset kordas Luhamets nüüdki, rõõmustades kõigi kokkutulnutega raamatu ilmumise üle.
Ago Pärtelpoeg meenutas, et tema lähem tutvus Heino Noorega algas ühel kevadisel päeval üheksa aastat tagasi, kui nad mõlemad võtsid osa Tartu Pauluse kirikus toimunud piiblitunnist, mille nimeks oli «Reis usumaale».
/nginx/o/2018/04/23/7805222t1h84ad.jpg)
Ilmselt ei osanud neist kumbki siis arvata, et see ühine reis mööda Heino Noore mälestustemaad algab pärast seda, ja saab kestma palju aastaid.
«Mul oli parasjagu käsil elulooraamatu kirjutamine oma vanaonust, ülikooli anatoomiaõppejõust Valter Pärtelpojast, keda ka Heino tundis, ja ta rääkis mulle mu vanaonust vaimustunult oma mälestusi,» on Ago Pärtelpoeg seda kohtumist juba varem meenutanud. «Kui umbes aasta pärast too raamat valmis sai, palus Heino Noor, et ma võtaksin järgmisena ette ka tema keerulisest eluteest raamatu kokkupanemise.»
320-leheküljeline kogumik sisaldab hulga fotosid ja dokumente. Kõige olulisemateks neist pidas Heino Noor ise KGB arhiivist leitud ülestunnistusi, mille alusel mõrvati tema vanemad ja ta ise saadeti kaheksaks aastaks Siberisse sunnitöövangilaagrisse. Perekond Noore reetjateks osutusid nende lähedased tuttavad.
Raamatu esitlusel jagasid oma mõtteid ja mälestusi Urmas Siigur, Arvo Tikk, Lauri Beekmann, Rein Taagepera, Mart Niklus, Airi Tooming, Jaan Muna, Liidia Laaneoja, Heino Noore abikaasa Juta Noor ning paljud teisedki, kes kogunesid ühise suupistelaua umber, mille olid katnud naiskodukaitsjad.
Heino Noort meenutati kui väga erudeeritud inimest, kes oli oma kolleegidele moodsa aja mõistes nii Vikipeedia kui ka otsingumootor Google. Ta oli paljude organisatsioonide liige, polüglotti ning erakordne persoon. Ta oli ka paras seiklus oma intervjueerijatele, kuna mõistis hästi sõna kaalu ning oli äärmiselt nõudlik iga täpsustuse ja paranduse sisseviimisel.
Heino Noor oli inimene, kes alati tundis huvi teiste inimeste saatuse vastu ning inimene kelle enda elu märkis pöörane austus ja armastus oma ema vastu, kellest ta jäi lõpmata suure ülekohtu tõttu ilma oma kahekümnendal sünnipäeval.
Heino Noor on töötanud närvihaiguste, kliinilise toksikoloogia, kutsehaiguste ja intensiivravi alal. Ta on olnud koos kolleegidega raviarstiks ligi kolmele tuhandele potentsiaalselt surmava enesetapukatse, enesemürgistuse sooritanud inimesele.
Heino Noor tegeles juba nõukogude ajal represseeritute nõustamisega ja abistamisega, päästes inimesi ängist ja enesetapukavatsustest.
Raamatu esitlus sobis suurepäraselt raamatu ja roosi päevale. Heino Noore soovil sai raamatu esikaane kujunduseks mustal taustal punane roos, mis sümboliseerib armastust elu vastu ja võitu sünge mineviku üle. Ning just homme on Heino Noore 96. sünniaastapäev.
Haapsalus, Heino Noore sünni- ja noorpõlvelinnas esitletakse teost 1. mail.
Raamatu on kirjastanud MTÜ Mõttesild.