Heino Kasesalu: kui Jägala jõe kalad keerasid kõhud püsti

Heino Kasesalu

FOTO: Sille Annuk

Ma ütlen kohe ära, et minu meelest on pühaduseteotus kavandada tselluloositehast Emajõele. Tartu on Tartu ja seda ei saa vahetada ühegi teise linna vastu. Tselluloosi tootmisega kaasnevad probleemid on teada Pärnust, Kehrast ja Tallinnast ning selle teemagi puhul on tark meenutada mõttetera «kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta». Viimasel ajal on ajakirjanduses puhkenud elav mõttevahetus seoses Tartu vahetusse lähedusse planeeritava ülisuure tselluloositehasega. Seetõttu pole vahest ülearune meenutada lühidalt tselluloositööstuse rajamise ajalugu Eestis.

Tselluloosi tootmine Eestis algas 1893. aastal Tallinnas E. Osse ja Ko tselluloosivabrikus. Hiljem tunti seda käitist peamiselt Põhja Paberi- ja Puupapivabrikute nime all. Tselluloosi toodeti seal kuusepuidust nn sulfit-meetodil. 1930ndate algul tootis tehas kuni 70 000 tonni tselluloosi aastas. 

1900. aasta lõpul alustas Pärnus tööd Waldhofi tselluloositehas, mis kasutas toorainena samuti kuusepuitu. See oli tol ajal Vene impeeriumi moodsaima sisseseadega ja suurima võimsusega tselluloositehas. 1910 ulatus aastane tselluloositoodang 80 000 tonnini, milleks kulus ligi pool miljonit tihumeetrit paberipuid. Enne esimest maailmasõda andsid Tallinnas asuv tselluloosivabrik ja Waldhof kokku ligi 70 protsenti Vene impeeriumi tselluloositoodangust. 

Täisvõimsuse saavutanud Waldhofi tehas vajas ööpäevas rohkem kui poolteist tuhat tihumeetrit paberipuid. Peatselt olid Pärnumaa kuusepuistud ammendatud ja tehase vajadusteks hakati raiuma teistes Lõuna-Eesti maakondades – Viljandi-, Valga-, Võrumaal. Et tehas maksis paberipuude eest head hinda, siis tolleaegsed metsaomanikud-mõisnikud lasksid sageli metsa raiuda suurte lageraielankidena. Neid suurepinnalisi lageraielanke ei jõutud tavaliselt uuesti metsastada, need seisid aastaid lagedana ning kattusid pikkamööda väheväärtusliku lehtpuuvõsaga. Rahvas hakkas neid nimetama Waldhofi lagendikeks, mis olid läbinisti negatiivseks näiteks metsade majandamisel. Varsti ei jätkunud tehasele ka enam Lõuna-Eestist saadavast puidust ja seda hakati sisse vedama Venemaalt. 

Esimese maailmasõja ajal 1915. aasta augustis ilmusid Saksa sõjalaevad Pärnu lahte ja oli oht, et maale võidakse saata Saksa dessant. Et vältida selle suhteliselt uue ja moodsa tehase sattumist vaenlase kätte, lasti Waldhof Vene sõjaväevõimude korraldusel õhku. Sellise suure tööstusobjekti hävitamist ei saa üldjuhul kuidagi heaks kiita. Eesti metsandusele oli see aga teatud määral õnnistuseks  – muidu oleks neid Waldhofi lagendikke tekkinud tunduvalt rohkem.

Pärast esimese maailmasõja lõppu üritas tehase omanik, peamiselt sakslastest koosnev aktsiaselts, tehast uuesti taastada. Olid ju säilinud vundamendid, mitme hoone kiviseinad ja kõik korstnad. Üldsuse tugeva vastuseisu tõttu see aga ei õnnestunud.

Paljud Pärnu elanikud mäletasid veel selgesti, et idatuule korral oli linn täis mürgist suitsu. Teatud tuulesuuna korral oli ka supelrand tehase heitveest reostatud. Paljud olid teadlikud Waldhofi lagendikest Lõuna-Eesti metsades. Ehkki Eesti riik oleks tehase töölehakkamisel teatud tulu saanud, ei riskinud valitsus selleks luba anda, vaid nõudis aktsiaseltsilt hoopis tehase varemete likvideerimist. 

1930ndate algul raputas ka Eestit ülemaailmne majanduskriis. Oli selge, et vaja on otsustavalt suurendada eksporti, luua uusi tööstusharusid.

Eesti metsade raiel saadi siis üsna palju peenmaterjali, mis läks suures osas kütteks. Kuuse peenmaterjalist kasutas märkimisväärse osa ära Tallinnas asuv Põhja Paberi- ja Puupapivabrikud. Männi peentarbematerjalile aga nõudlus peaaegu puudus. Propside hind ekspordis oli väga madal ega andnud nimetamisväärset tulu. 

1934. aastal arutas Eesti valitsus seda küsimust ja asus seisukohale, et kütteks tuleb hakata rohkem kasutama turvast ja põlevkivi, männi peentarbematerjal aga töödelda tselluloosiks. Maailmaturul oli tselluloos neil aastail nõutav kaup.

Märtsis 1935 toimunud XII Eesti metsateadlaste päeval esines Tartu ülikooli metsaosakonna õppejõud dotsent Karl Verberg (hilisema nimega Kaarel Veermets) ettekandega «Sulfaattselluloositööstusest ja selle rajamise võimalustest Eestis». Ta nimetas ka uue tehase sobivamad asukohad: Tallinnas Kopli poolsaar, Pärnu ja Narva. Muudest võimalikest asukohtadest mainis ta järgmisi: Kehra raudteejaam Jägala jõel, Jägala jõesuu, Kunda jõesuu, Pedja jõe ristumiskoht raudteega Jõgeva lähedal.

Kuigi suured männimetsamassiivid paiknevad teatavasti Kagu-Eestis, ei peetud rajatava tehase jaoks Emajõe piirkonda üldse mõeldavaks, rääkimata juba Tartu vahetust lähedusest. Tehase reovesi pidi üldjuhul minema merre, mitte aga siseveekogudesse. Üks nõudeid oli ka see, et tehas pidi paiknema vähem rahvarikkas kohas.

23. aprillil 1936 langetas valitsus otsuse sulfaattselluloositehase ehitamiseks, asukohaks valiti Kehra. Tehase ehitamiseks ja juhtimiseks moodustati aktsiaselts Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühing, milles 90 protsenti aktsiatest kuulus riigile. 

Kahe aasta pärast, 1938. aasta kevadsuvel oli tehas üldjoontes valmis. Ametlik avamine peeti 25. augustil 1938 vabariigi presidendi osavõtul.

Tehase toodangu mahuks kujunes kuni 33 000 tonni sulfaattselluloosi aastas. Toorme aastane vajadus oli ligikaudu 240 000 ruumimeetrit männi peenpuitu. Kõik sujus justkui hästi, ent varsti ilmnesid ka mitmed negatiivsed asjaolud. 

Väide, et Ida-Virumaa on asendilt liiga kauge, ei pea paika. Kui suurtehase jaoks plaanitakse vajaduse korral puitu sisse tuua Leedust ja Valgevenest, siis Ida-Virumaa on ju mitu korda lähemal.

Kunagine sõjaministeeriumi varustusvalitsuse insener Paul Teder on meenutanud, et noore töötajana tuli tal koostada kirja projekt vastuseks majandusministeeriumi kirjale, mis soovis sõjaministeeriumi seisukohta rajatava tselluloositehase kohta. 

Asi oli nimelt selles, et Jägala sõjaväelaager asus allpool ehitatavat Kehra tehast. Teder koostas kirja projekti, milles sooviti täpseid lisaandmeid tehase reovee puhastamise kohta. Mõne aja pärast saadi vastus, et jõe vesi hoitakse täiesti kõlblikuna nii kaladele elamiseks kui ka hobuste jootmiseks. Selle põhjal andis sõjaministeerium oma kooskõlastuse. Mõni aeg hiljem, kui tehas juba töötas, ehitati Jägala jõele uut silda ja Teder läks teenistuslikes ülesannetes sillaehitusele. Jõe äärde jõudnud, nägi ta masendavat pilti: kogu jõgi oli tihedalt täis surnud ja surevaid kalu. Ja see oli saanud võimalikuks hoolimata kõrgel tasemel antud kinnitusele, et midagi seesugust ei juhtu. 

Kahjuks ei ole olukord päris normaalne ka tänapäeval. Eesti Päevalehes ilmus 21. mail 2009 artikkel «Kehra vabriku biopuhasti rike hukutas arvukalt kalu». Biopuhasti avarii tagajärjel voolas jõkke leeliselist heitvett, mis põhjustas kalade surma. Ka õhku saastab tehas endiselt. Olenevalt tuulesuunast võib madalrõhkkondade ajal veel kuni kaheksa kilomeetri kaugusel tehasest selgesti tunda mädamunalehka. Tehas on nüüd 80 aastat vana, puhastusseadmed peaksid olema tunduvalt täiuslikumad kui selle ehitamise ajal. 

Ei taha sõnagi öelda planeeritava suure tselluloositehase ehitamise vastu. Tehas on riigile kahtlemata vajalik. On otse rumalus odavalt välja vedada paberipuid ja jääda ilma suurest lisandväärtusest, mida annab tselluloosi ja teiste töödeldud toodete eksport. Rajatavale tehasele on tarvis leida aga õige asupaik. Üks niisuguseid kohti võiks olla Ida-Virumaa. Seal on suurtehase jaoks mitmed eelised: küllaldane mageveevaru, mere lähedus, raudtee olemasolu, vaba tööjõud jm. 

Väide, et Ida-Virumaa on asendilt liiga kauge, ei pea paika. Kui suurtehase jaoks plaanitakse vajaduse korral puitu sisse tuua Leedust ja Valgevenest, siis Ida-Virumaa on ju mitu korda lähemal. Kui kümmekond aastat tagasi ehitati Kunda tselluloositehast, ei olnud ju mingeid protestiaktsioone. Tehas oli igati vajalik ja ehitatud sobivasse kohta. Pole ka kuulda olnud, et toorme vedu sinna liiga kulukaks läheb. 

Peamine põhjus tundub olema selles, et investorid püüavad luua endile ülimalt soodsaid tingimusi ja saada selle tulemusena maksimaalset kasumit. Kõik sellega kaasnevad negatiivsed asjaolud püütakse jätta arvestamata või vaadata neist lihtsalt mööda. Ükski suur keemiatehas, olgu ta projekteeritud ja ehitatud kuitahes täiuslikult, ei saa jätta lähemat ümbrust kahjuliku mõjuta. 

Ei saa kuidagi pidada normaalseks olukorda, et väike grupp ärimehi püüab dikteerida vabariigi valitsusele oma nõudmisi, mille tulemusena võivad kannatada sajad tuhanded Eestimaa elanikud. Tahaks loota, et Tartu linna juhtidel jätkub meelekindlust oma õiguste eest seista ja piltlikult öeldes mitte lasta endast teerulliga üle sõita. Seda viimast ei andestaks tulevased põlved neile kunagi!

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Tagasi üles