Voldemar Namsing: tselluloositondist inseneri pilguga

FOTO: Kristjan Teedema

Sirvides Tartu Posti­­meest avastasin, et Tartus elab ikkagi veel ka selliseid tartlasi, kes oskavad ja suudavad insenerlikult mõelda ja kes ei kasuta telegraafi ÜNÜ (üks naine ütles) teenuseid. Ma pean silmas tartlase Mihkel Elliku arvamuslugu «Üks tont käib ringi mööda Tartut» (TPM 13.3). Selle tondi nimi on tselluloos ning ta on väljunud oma Tartu-lähedasest pesapaigast ja tormab nüüd juba mööda Eestimaad ringi.

Pean tunnistama, et kui esimest korda lugesin Tartu lähedale planeeritavast tselluloositehasest, meenusid kohe nõukaajast solgitorud turuhoone ja Kaarsilla juures ning minu mootorpaadi õliligane põhi keskkatlamaja taga asuvas paadisadamas.

Tol ajal meenutas Emajõgi tihti solgikanalit. Ehmatas ka oletatav väga suur veekulu ja moodsa nimega soojusreostuse võimalikkus. Kõik minu kõhklused, kahtlused ja hirmud kadusid, kui ma jälgisin Tartu volikogu tselluloositehaseteemalist niinimetatud eriistungit. Seal toimunu ei olnud arutelu, see oli potentsiaalsete investorite mõnitamine.

Tartlasena, insenerina ja väikest viisi ka metsakasvatajana on mul väga piinlik Margus Kohava ja Aadu Polli ees ning tartlasena ei ole ma nõus selle otsusega, mis seal vastu võeti. Selle praegu veel olematu tehase ümber toimuv on ületanud igasugused mõistlikkuse-arukuse piirid. Loodan, et selliseid niinimetatud eriistungeid mujal enam ei peeta.

Pärast meie riigi taasiseseisvumist jäid üpris ruttu kuivaks eelmainitud solgitorud ja mootorpaadi põhi on puhas. Emajõest õnnestus mul esimene koha välja püüda 1994. aastal, sest vesi oli muutunud nii palju puhtamaks, et koha hakkas massiliselt Peipsist Emajõkke tulema.

Emajõega olen harrastuskalastajana seotud 1975. aastast ja sellepärast on see Emajõe teema minule isiklikult oluline ning jälgin tehase ehitamise lugu väga tähelepanelikult. Sama tähelepanelikult olen jälginud ka meie metsandust, kuna minu maakodu asub metsa sees.

Oleme aastaid nutnud ja irisenud, miks meie puitu veetakse väga suurtes kogustes riigist välja, miks ei töödelda seda kohapeal. Ja nüüd, kui on tekkinud potentsiaalne investor puidutöötlemise tehase ehitamiseks, on vastuseisu röök tõusnud taevani ja investoritesse suhtutakse nagu rahvavaenlastesse. 

Äkki on välja ilmunud suured ja ülitargad spetsialistid tselluloosi tootmise alal, kes minu arvates teavad sellest küll sama palju kui minu kodune kass Pätu.

Kisa käib selle ümber, et Est-For Invest ja RMK on sõlmimas kavatsuste protokolli, mis tagab tehasele poole kogu riigimetsa paberipuidust 15 aasta jooksul. Selle peale tahaks hõigata Andrus Ansipi sõnadega «Tule, taevas, appi!».

Tartlasena, insenerina ja väikest viisi ka metsakasvatajana on mul väga piinlik Margus Kohava ja Aadu Polli ees ning tartlasena ei ole ma nõus selle otsusega, mis volikogu erakorralisel istungil vastu võeti.

Ei ole ju raketiteadus mõista, et enne miljardilise projekti käivitamist peab investoril selge olema, kust tuleb toore. Ühe suure partneri olemasolu on kasulik ka RMK-le. 

Toormeküsimus dikteerib investorile raudteevajaduse, juurdevedu on tehasele lahutamatu osa tehnoloogilisest protsessist. Investor on korduvalt rõhutanud raudteevajadust ja selle peale on kusagilt välja ujunud (telegraaf ÜNÜ) tehase asukohana Vorbuse. See ongi tekitanud suure paanika ja tartlased tagajalgadele ajanud.

Kurb tõdeda, aga seda paanikat aitavad suurendada meie linna juhid. Mul on olnud võimalus osaleda projektis, kus kokku pidid saama raudtee, korralik maantee ja ka vesi.

Kui vahepeal ei ole muutunud raudtee manöövriharude ehitamise eeskiri, siis tollase kogemuse põhjal saan tartlasi rahustada: Vorbusele ei ole võimalik sellist tehast ehitada ja seda põhjusel, et seal puudub raudteel tehasele eluliselt vajalik manöövriharu.

Olemasolevale raudteele sisselõike tegemine manöövriharu ehitamiseks on välistatud. Vorbusele lähim manöövriharu asub Tiksojal endises väetisebaasis.

Sealt haru pikendamine Vorbusele üle Tallinna maantee on samuti välistatud.

On halenaljakas kuulda ja lugeda soovitust ehitada see tehas kuhugi mujale või  ühe suure tehase asemel kolm väiksemat. Arvestades tehase tootmismahtu, saaks sellist asja soovitada minu kass Pätu või need, kes ei oska raha lugeda, või ka need, kes on söönud tundmatu päritoluga seemneid.

Võtke lahti maa-ameti geoportaali kaardirakendus ja te veendute, et ainuke koht meie armsas Eestis on Tartu ümbrus, kus kokku saavad  raudtee, hea maanteede võrk ja vesi.

Kui mingil põhjusel ei saa seda tehast Tartu lähedale ehitada, siis mujale Eestis ei ole võimalik sellist ehitada ja puidu vedu naabritele jätkub senises vaimus. Nii lihtne see ongi!

Laskem ikka planeeringuga edasi minna vastavalt seadusele, eeskirjadele ja normidele.

Tagasi üles