Indrek Liiva: kas igale suuremale projektile vastuolek ongi Tartu probleem?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Sille Annuk

Tselluloositehase kohta tehtud avaldusega saatis Tartu volikogu välja väga tugeva signaali, et ettevõtjad ja investorid pole siin oodatud. Sõnumile lisas veelgi kaalu istungisaalis viibinud aktivistide selline käitumine, et volikogu esimees oli sunnitud neid korrale kutsuma.

Võimalik, et igale suuremale projektile vastu olemine ongi Tartu probleem, sest teised maakonnad olid kohe nõus tehast endale võtma.

Meenub aastakümnetagune vanglavastane võitlus, kus kriitikute arvates pidi ülikoolilinnast saama Eesti kriminaalne pealinn. 

Kuid midagi sellist ju ei juhtunud – värviliste seintega vangla lösutab Emajõe luhal ning politsei statistikas pole märkigi kuritegevuse suurenemisest Tartus. 

Ilmselt mäletavad paljud veel ka võitlust ERMi uue hoone ümber, kuigi tänavu oli päris uhke tunne seal vabariigi koorekihti võõrustada. Samuti ei saadud ilma probleemideta ehitatud Ihaste silda ning ka Tähtvere silla projekt kadus väga kiiresti kalevi alla.

Ülikoolilinnalt oleks küll oodanud konstruktiivsemat lähenemist. Kui ETV saates «Suud puhtaks» küsis saatejuht Tartu linnavolikogu esimehelt Aadu Mustalt, linnapealt Urmas Klaasilt ja ka linnavolinikult Marju Lauristinilt, et miks ei lubata ka uuringuid teha, siis vastust ei tulnudki. Ometi leiaks uuringute tegemisega rakendust Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli teaduspotentsiaal ning loodaks uut teadmist ja asjatundlikkust.

Võimalik, et Tartu puidutehase vastu olemisel on poliitilised põhjused. Meie linnavalitsejad nägid, kui kiiresti on võimalik üle 7000 allkirja kokku saada, kuigi arvan, et enamik allakirjutanutest ei teadnud päris täpselt, millele nad tegelikult oma allakirja andsid. Tartu linnapea koht on viimasel ajal olnud poliitiliseks hüppelauaks riigikogusse, ministriks ja edasi Euroopa Liitu hästi tasustatavale tööle.

Või on hoopiski tegemist mingit sorti väljapressimisega. Taanis näiteks hakati ka kiirelt kerkivate elektrituulikute vastu võitlema ning siis tuli energiafirma välja ettepanekuga võtta kohalikud elanikud osanikeks ja jagada nendega elektrimüügist saadud tulusid. 

Meie linnavalitsejad nägid, kui kiiresti on võimalik üle 7000 allkirja kokku saada, kuigi arvan, et enamik allakirjutanutest ei teadnud päris täpselt, millele nad tegelikult oma allakirja andsid.

Tulemus oli, et asulad hakkasid võistlema, kelle maale ehitatakse uus tuulepark ja Taani sai Euroopa ühe kõrgeima elektrihinna.

Kuid võib juhtuda ka, et ühel hetkel saadakse aru, et raha ja elekter ei tule seina seest ning riigimaksud on juba oma lae saavutanud, ainus tee suurema pensioni ja palga saamiseks käib ettevõtluse ja ka tootmise kaudu.

Me seame endale eeskujuks Põhjamaid ja eriti Soomet, aga millegipärast pole seal selliseid keskkonnaprobleeme, on aga väga pikad puidu töötlemise traditsioonid ja puidu abil saadi üle sõjajärgsest majanduskaosest. 

Me võiks eeskuju võtta ka Norrast, kes oskas oma naftaraha toel üles ehitada kadestamisväärse heaoluühiskonna. Ning rääkimata muidugi Pärsia lahe naftariikidest, ennekõike Araabia Ühendemiraatidest.

Loodan siiski, et terve mõistus võidab ja vähemalt lubatakse ära teha uuringud, mille põhjal saab 21. sajandile kohaselt otsustada teadmiste, mitte emotsioonide ja uskumuste pinnalt.

Tagasi üles