/nginx/o/2018/03/19/7702813t1hcfab.jpg)
Tuleval aastal peetavale juubelilaulupeole on suur tung, kuid laulupeoliikumist saadab varjuna mure selle pärast, et koorijuhtide keskmine vanus muudkui kasvab, kuid järelkasvu pole piisavalt. Koorijuht ja riigikogu kultuurikomisjoni liige Laine Randjärv tunnistab, et olukord on päris hull.
Kuidas on nii läinud, et laulupidudel on kõrgaeg, kuid samal ajal on mure, et koorijuhte, kes peaksid ühislaulmise traditsiooni elus hoidma, hakkab vägisi nappima?
Tegelikult on see väga vana lugu, mis ei alanud mullu ega ka mitte 2004, kui Eesti koorijuhtide liit selle teema välja tõi ja hakati looma kutseliitu. Alustada võiks juba 1970.–1980. aastatest, mil kasvas peale tugev koorijuhtide plejaad. Koorielu meelitas siis paljusid: koorijuhi amet oli prestiižne, valdkond ühiskonna silmis oluline ja see töö võimaldas reisida.
Minu õpiajal kaheksakümnendatel olid koorijuhid palgal RAMis, Eesti Raadio segakooris, Eesti Filharmoonia kammerkooris, Estonia ja Vanemuise ooperikooris. Lisaks kõrgkoolide akadeemilised koorid, kelle juhtidele maksti professori ametikoha tasu.
Murrang oli 1990. aastatel. Toona võttis Tõnis Lukaski küsida, kas meil neid laulupidusid üldse vaja on. Laulupeoliikumine paistis olevat pärast seda, kui oli esimene taasiseseisvumisjärgne laulupidu aastal 1994 toimunud, lihtsalt väsinud. Enam ei tulnud laulja koori seetõttu, et saaks sõita välismaale konkursile. Mis see hoob siis on?
Valdkonna traditsioon oli veel alles: koorijuhtimist muusikakoolides ja konservatooriumis õpetati, sellele erialale oli konkurss, koolitatud koorijuhtidele maksis palka valla või linna kultuurimaja või mõni kultuurilembene asutus. Ent sovjetiaegne kooride ja dirigentide toetussüsteem siiski lagunes.
1990. aastate alguses oli veel piisavalt 30–40-aastaseid koorijuhte, kes lasid inertsist edasi. Inimesed on ju leidlikud ja nii otsitigi välja üks või teine ettevõte, kelle juures kooriga edasi töötada. Siiski läksid paljud koorid paraku laiali, üks põhjusi oli ka see, et lauljad, kes seni olid kaks korda nädalas kooriproovis käinud, hakkasid tegelema ettevõtlusega ja keskendusid uutele asjadele. Kooriproove tehti vaid kord nädalas, lugude õppimise intensiivsus vähenes ning inimesed näitasid üles rahulolematust laulupidude keerulise repertuaari pärast – väheste proovidega ei jõutud omandada.
Kas põhjus on koorijuhtide kesises palgas?
Muidugi on dirigente, kes on tegutsenud missioonitundest ja sooja käepigistuse eest. Ettevõtlikumad koorid hakkasid ise dirigendile maksma. Maakohtades ise maksta ei jõutud. Koorid hakkasid hääbuma.
80 protsenti koorijuhtidest saab oma palga koolist õpetajana, palju on just koolikoore. Kõrgharidusega õpetaja-koorijuht saab muusikaõpetajana töötades tunni eest palka koefitsiendiga 1,0, kuid töö eest koorijuhina vaid 0,8. See on ebaõiglane. Noori õpetajaid see ei motiveeri ja olemasolevate keskmine vanus üha kasvab.
Miskipärast pole haridusametnikud huviringi juhendamist erialatunni andmisega võrreldavaks pidanud. Mõned koolijuhid on olnud asjaajamises kavalamad ja leidnud võimaluse maksta kooritöö eest siiski täistasu. Seda olukorda saab seaduseandja poliitilise tahte väljendusena muuta.
Täiskasvanute kooride rahastamine on linnade-valdade otsustada ja riigi poolt ei saa selleks kohustust panna.
Kes saabki väiksemas kohas olla koorijuht peale kooli muusikaõpetaja? Linnas veel on dirigendil võimalik töötada mitme kooriga ja sellest elatuda.
Ongi keeruline. Kooriliikumine on vabatahtlik huvitegevus. On siiski terve hulk omavalitsusi, mille eesotsas on inimesed, kes on ise kooris laulnud ning leiavad seetõttu ka võimalusi koore toetada. Mõistetav, et kes noorena jalgpalli mänginud, toetab hiljem ettevõtte juhina meelsasti sporti, kes on kooris laulnud või mänginud viiuldajate ansamblis, see aitab muusikuid.
Minu loodud Tarmeko kammerkoor saab varsti 30. Taasiseseisvumiseni ja mõni aasta hiljemgi toetas asutus meie sõite, rahvariiete ostmist, kontserditegevust. 1990. aastate keskpaigast praeguseni on see olnud sügavalt vabatahtlik tegevus, aga saan rõõmuga mainida, et AS Tarmeko on hiljuti meid taasavastanud.
Ehk tulekski nii võtta, et hobiga tegelemise eest maksta on normaalne, olgu see spordiklubi, laulmine või tikkimine?
Nõus. Kui täiskasvanuna leiad hobi, on selle eest tasuda normaalne. Seepärast tahangi jagada teema osadeks: noortesporti toetab riik, aga tippsport toetub sponsoritele, täiskasvanute muu klubiline sporditegevus korraldatakse liikmemaksude eest. Sama süsteem on ka kooride puhul – laste ja noorte koorid on koolide juures, professionaalsed tippkoorid on riigi või linna ülalpidamisel, täiskasvanute koorides lauljad maksavad liikmemaksu.
Valus tulevikuküsimus puudutab koorilauljaid, kes ei jaksa maksta. Kas nende dirigent tegutseb vaid heast tahtest ja harjumusest ning õpetab koori tasuta? Paljud dirigendid seda teevadki. Praegune probleem on see, et sellistel tingimustel ei kasva uusi dirigente piisavalt peale. Kui vana dirigent kaob, tehakse koorides küll konkursse, aga uusi tulijaid ei ole. Noored saavad aru, et tavaline koorijuhitöö enam ei toida.
Väike vahelepõige – muusikaakadeemias on Hiina üliõpilasi, kes on käinud end kooridele pakkumas. Ütlevad, et eesti keelt ei oska, aga lugusid võivad õpetada. See ei tule ju kõne alla! Kuidas sa valmistad koori ette laulupeoks eesti keelt oskamata? Küsimus ei ole rahvuses ja mul ei ole midagi teiste rahvaste vastu, aga eesti keelt peaks eesti koorimuusika õpetamiseks ikka mõistma.
Vene koolide koorid teevad muuseas näiteks Narvas väga tublit tööd meie laulupidudeks valmistudes.
Kas koorides piisab lauljaid?
Praegu veel on, konkurss on meeletu, kõik ei saa laulupeole. Seejuures kõige suurem surve on lastekooridel ja segakooridel. Palju tekib vahetult enne laulupidusid ka nn projektikoore, kes tulevad kokku laulupeo tõttu ja siis peavad neli aastat pausi. See on kasvav trend ja ei toeta meie pidude järjepidevust.
Suur mure on meeskooridega. Tänu Hirvo Survale ja tema initsiatiivile noorte meeste kooride liikumise algatajana on siiski mõningast pealekasvu, 700–800 lauljat.
Kuidas siis andekaid noori võiks veenda, et koorijuhitöö on tore ja isegi tasuv?
Seda ala asuvad enamasti õppima fanaatikud, näiteks pärast seda, kui nad on toreda dirigendi, näiteks Lydia Rahula juures aastaid laulnud. Päris palju noori koorijuhte tuleb ka noorte meeste kooridest. Nägime 2017. aasta suvel noorte laulupeol uusi tulijaid – see oli väga lootustandev pilt. Aga need paarkümmend dirigenti on tõesti tipud ja nendest ei jätku päris igale poole.
Kui suur peaks palk olema?
Koorijuhtimist ei õpi keegi, et saada ratsa rikkaks. Stuudium on keeruline ja eeldusi peab olema: sul peab olema kõrvakuulmine, suhtlemisoskus, pingetaluvus ja palju muud. See on keerulisem kui instrumendiga töötada, klaverimängijal ka vahel jalg väriseb. Aga koorijuht töötab inimestega, on oht haiget teha, kuid saab anda ka toreda emotsiooni.
Koorijuhtide liit on arvutanud, et kui töötad nelja kooriga standardaja kaks korda nädalas, mis on kaheksa 2,5-tunnist kooriproovi, võiks ehk saada õpetaja miinimumtasu – umbes 1100 eurot kuus. See on meeletult suur koormus, sest koorijuhi töö ei seisne ainult kohale tulemises ja kätega vehkimises. See on lisaks muusika valikule, lauljate ettevalmistamisele ja õpetamisele ka töö organisatsiooniga. Seda tavaliselt ei teata ega tajuta, arvatakse, et mis see siis ikka on – tulge kokku ja hakake laulma. Aga palun, tehke järele!
Makstaks siis vähemalt samal tasemel kui lauluõpetajale klassitöö eest, ütlevad paljud õpetajad.
Kuidas riik teie meelest tähtsustab laulupidude kestmist?
Kultuurikomisjonis olen teema mitmel korral arutuse alla toonud. Tahame seaduses saada sõnastuse, et koorilaulutunni ja muusikatunni töötasu oleks võrdne.
Kuidas ikkagi on nii, et mõnest koolist on laulupeol palju koore ja mõnest ei ühtki, vaevalt et lapsed on vähem võimekad?
Võime ju soovida, et igas koolis oleks võimekas koor, kuid ega raha üksi head koorijuhti tee. Kõik, kes lähevad õppima muusikaõpetajaks, ei pruugi hiljem sobida kolme- või viiekümne lapse juhendajaks. Sellest on kahju. Mõni dirigent käib jälle mitmes kooris ja tal õnnestub kõik. Mõnigi kord tuleb ette, kui õpetaja kolib ära, siis projektipõhiselt käivad laululapsed õpetaja juurde edasi. See on isiksuse karisma küsimus.
Kas olete laulupidude pärast mures?
Huvitegevuse raha saadi üle riigi juurde 15 miljonit eurot. Tegelikult väga vähe, kui mõelda, et sellele pretendeerivad kõik, robootikaringideni välja.
Pole kahtlustki, et oleme laulupidudest vaimustuses, on ka väliskülalised. Ent kogu karkass püsib püsti professionaalse vabatahtliku tegevuse najal – just nii võime käsitleda koorijuhtide, tantsuõpetajate ja puhkpilli- ning rahvapilliorkestrite dirigentide pea olematut töötasu. Peame leidma viisi toetada laulupeoliikumist ja sellega seotud inimesi ka pidudevahelisel ajal. Muidu võib 2019 pidu olla kogu 150-aastase laulupidude ajaloo kurvaks lõppakordiks.