/nginx/o/2018/03/15/7690341t1h2329.jpg)
Kahekümne ühe aastane neiu tutvus linnas ühe noormehega. Nad veetsid koos terve päeva, käisid ringi ja neil oli lõbus. Kui saabus õhtu, kutsus noormees tüdruku enda poole koju, kus ootas neid ees seltskond.
Ühel hetkel tõmbas mees tüdruku oma sõpradest eemale teise tuppa, pani ukse kinni ja kuigi tüdruk andis talle igal viisil märku, et ta ei soovi seksuaalvahekorda, ei muutnud see midagi. Tüdruk vägistati. See oli tema elu esimene seksuaalvahekord.
Hea on selles loos ainult see, et tüdruk pöördus abisaamiseks kohe erakorralise meditsiini osakonda. Talt võeti proovid, et kaitsta ta tervist. Ka need proovid, millest said asitõendid juhuks, kui tüdruk politseisse pöördub. Ta tegigi seda ning nüüd tegeleb juhtumiga uurija. Tüdruk ise käib aga seksuaaltervise kliinikus järelravil.
Naistearstid Kai Part ja Made Laanpere räägivad, et vägistamislugusid on erinevaid.
Näiteks ollakse peol, jäädakse purju, ärgatakse poolpaljalt ja võõras kohas, aga seda, mis vahepeal on juhtunud, ei mäletata. On ka pargi- ja tänavalugusid, kus ohvrile tungib kallale võhivõõras inimene.
Kai Part ja Made Laanpere sõnul on neil Tartus tänavu tulnud vägistamisohvritele abi osutada kolmel, eelmisel aastal 15 ja üle-eelmisel aastal 10 korral. Tallinnas on niisuguseid juhtumeid aastas 30 ringis.
Kogenud naistearstide Kai Parti ja Made Laanpere poole on aastate jooksul pöördunud aga väga paljud patsiendid, kelle puhul on samuti välja tulnud, et nende kallal on seksuaalvägivalda tarvitatud. Vägistamine on vaimne ja füüsiline trauma, mis võib naise tervist laastama jääda terveks eluks.
Isegi siis, kui inimesele tundub, et ta tahab kõike unustada ja mitte kuhugi pöörduda, võib juhtunu röövida talt une ja töövõime ning tuua pähe enesetapumõtted.
Euroopa tervishoiuasutuste juures töötavad juba 30 aastat ööpäev läbi avatud seksuaalvägivalla abi keskused. «Oleme käinud neid vaatamas ja end koolitamas,» rääkis Kai Part. «Oleme väga palju õppinud.»
Viimased neli aastat on Kai Part ja Made Laanpere seisnud Eestis selle eest, et seksuaalvägivalla abi keskused hakkaksid tööle Tartu ülikooli kliinikumis, Lääne-Tallinna keskhaiglas, Pärnu haiglas ja Ida-Viru keskhaiglas. Seda tänu sotsiaalkindlustusameti koordineerimisele ja toetusele.
/nginx/o/2018/03/15/7690343t1hdb12.jpg)
Nii võibki näiteks TÜ kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda tulla seksuaalvägivalla üleelanu kas üksi või koos saatjaga ning ükskõik mis kellaajal. Oluline ei ole, kas ta on juba politseisse pöördunud või ta alles kavatseb pöörduda. Piisab sellest, kui registratuuris öelda, et ta vajab enda läbivaatuseks naistearsti.
Oluline on, et arsti läbivaatus tehtaks vähemalt seitsme päeva, aga veel parem kui 24 tunni jooksul pärast juhtunut. Oleks hea, kui kannatanu ei oleks end pesnud, kui tal oleksid alles riided, mis seljas olid.
Kliinikumis kutsutakse vägistamisohvrit abistama spetsiaalse ettevalmistusega õde ja valvenaistearst. Läbivaatusel otsitakse spermat, sülge, verd, naharakke, karvu … Proovide võtmine ei ole valus ning kõiki toiminguid tehakse kindla juhendi järgi.
«Tõendmaterjal saab kogutud nii, et tõendeid aktsepteerib ka politsei, ning neid on võimalik kohtuarstliku ekspertiisi DNA-laboris uurida lasta,» selgitas Kai Part.
Kiire läbivaatus on oluline veel patsiendi enda tervise seisukohalt.
Ohver võib olla nakatunud HIViga või suguhaigustega. Ka soovimatu raseduse vastu on esimesel viiel päeval võimalik midagi ette võtta.
Kompleksne abi tähendab järelravile suunamist. Mõne aja pärast kohtub patsient uuesti oma arstiga, kes vaatab ta läbi ja küsib, kuidas ta toibub, kas suudab käia koolis või tööl. Pooltel juhtudel vajavad inimesed psühholoogilist abi.
Põhjused, miks naine ei soovi pärast vägistamist pöörduda politseisse, võivad olla mitmesugused: häbitunne, hirm, eriti kui ohvrit on ähvardatud. Või et vägistaja on liigagi tuttav, kas töökaaslane, peretuttav.
Ka Tartu politseijaoskonna juhtivuurija Kalle Vall lisas seda, et juhtumeid, kus vägistajaks osutub täiesti võõras inimene, tuleb ette haruharva. Enamasti on ohvril vägistajaga kas või põguski kokkupuude olnud. Küsimuseks jääb, kuidas leida kindlaid tõendeid, mis annaksid tunnistust teo tahtevastasusest.
«Mis uurimisel aga alati kasuks tuleb, on juhtunust võimalikult kiire teavitamine,» ütles juhtivuurija Kalle Vall. «Nii saame arvesse võtta kõiki asjaolusid. Ja ka inimesel endal on siis kõik veel värskelt meeles. Kui kannatanu pöördub kõigepealt politseisse, toimetame meie ta kliinikumi. Koostöö toimib hästi, ja enam ei ole nii, et kannatanut peavad läbi vaatama mitu inimest.»