Arstitudeng Hendrik Vaaks: investeerides teadusse investeerime paremasse tulevikku

Kuuenda kursuse arstitudeng Hendrik Vaaks.

FOTO: Erakogu

Tartu Postimees avaldab täna Tartu ülikooli kontsertaktusel esinenud TÜ kuuenda kursuse arstitudengi Hendrik Vaaksi tervituskõne Eesti vabariigi 100. aastapäeva puhul.

Täpselt sada aastat on möödunud päevast, mil Pärnus esitleti meie rahvale esimest korda iseseisvusmanifesti. Sattusime oma riiki ehitades ja kaitstes kiirenevalt arenevasse maailma. Tuli hoida meeled valla, et mitte jääda teistest maha, ning rügada nagu Vargamäe Andres töö, vaeva ja armastuse abil edukamate kannul.

Ka Tartu ülikool, mis oli olemas juba ammu enne Eesti vabariigi loomist, pidi uute oludega kohanema ning võtma rahvusülikoolina endale ühiskonnas edasiviija ja traditsioonide kandja rolli. Me pidime kuulama, mitte kuulma, pidime vaatama, mitte nägema. Me ei tohtinud keskenduda mitte muredele – sest neid leidub alati –, vaid murede lahendamisele.

Silme ees tuli hoida ka rahvusliku ärkamise ajast pärit üleskutseid. «Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!» Võib vaielda, kas eesti rahvas on suutnud Jakob Hurda õpetussõnu õigesti mõista või hoiame pigem kuldselt vaikides omaette, olles kui siilid udus ja turtsudes, kui miski uus jälle segama tuleb.

Sisemine ilu

Ärme unustame, et terves kehas on terve vaim, kuid väline ilu on siiski see peamine, mis on kogunud noorte seas sel kümnendil tohutult populaarsust. On küll meeldiv, et aina rohkem pööratakse tähelepanu tervislikult elamisele ja oma keha väärtustamisele, kuid tasakaaluks võiks olla oluline ka sisemine ilu. Rahvusülikoolina peame väärtustama mõlema tähtsust.

Me vajame eesrindlikke ja teadmishuvilisi noori, kes hoiaksid meie head mõtted värskete ja ajakohastena, et olla õpingute järel valmis vallutama teadustippe. Samal ajal ei tohiks nad unustada juba saavutatut ega nõuda igal raskel hetkel tehtu uuesti tegemist. Kogemusi leiame paraku ainult minevikust – vaid kogemustest õppides kujundame endale edaspidiseks parema baasi.

Tänapäeva aina enam ja enam spetsialiseeruvas maailmas ei tohi me langeda olukorda, kus igaüks ajab taga üksnes oma asja, nägemata üldist pilti. Investeerides teadusse, investeerime paremasse tulevikku. Ei saa öelda, et me seda teinud poleks – näeme mitmel pool nüüdisaegse teadustaristu kerkimist ja vanema renoveerimist.

Kuid betoon ja tehnika üksi uut teadmust ei tooda. Ilma sütikuta jäävad need ajale jalgu ega aita kaasa sündmustele, mis muudavad seda, kuidas oleme vaadanud maailma eile ja täna. Tartu ülikool suudab koguda kokku need sütikud – potentsiaalsed tuleviku teadlased – praegustele tippudele vääriliseks järelkasvuks.

Aga nagu jäid minevikus, nii jäävad ka oleviku ja tuleviku avatud maailmas meid ümbritsema ning lahendust ootama kõikvõimalikud probleemid. Ühed olulisimad küsimused edasikestmise mõttes on seotud konkurentsiga. Tuleb küsida, kui konkurentsivõimelised tingimused võrreldes erasektoriga luuakse neile noortele doktorikraadini jõudmiseks ja edasiseks teadusega tegelemiseks. On oht, et me jääme selles kiirenevas teadusrallis teiste teaduskeskuste kõrval pealtvaatajaks.

Doktoranditoetus on selle aasta algusest võrreldes varasemaga poolteist korda suurem. See on tubli areng, kuid kas sellest piisab, et meelitada andekaid ülikoolilõpetajaid pereelu kõrvalt teadustööga tegelema ning viima Eesti rahvast selle kaudu uute kvaliteetsete lahenduste ja arengutasanditeni? Mis saab veel siis, kui meie teadustegevusse tulevad välistoetused vähenevad?

Nagu varalahkunud rektor Volli Kalm on öelnud: «Haridus on odav võrreldes hinnaga, mis läheb ühiskonnale maksma harimatus ja ignorantsus.»

Õigused ja kohustused

Teisalt peaksime küsima, kas oleme ikka ühiskonnana piisavalt küpsed, et pakkuda ülikoolile kõiki helgemaid päid, kes on meie väikese rahva hindamatu ressurss. Meediamanipulatsioonide ja infokülluse keskel on noortel lihtne eksida ebateaduse radadele – nagu seda on näiteks vaktsineerimisvastasus – , mida mööda kulgedes jõuaksime ühiskonnana tagasi hoopis teadmatusse ja taandarengusse.

Sellest hoidumisel on väga tähtis roll täita austatud üldhariduskoolide õpetajatel, kuid ... kui austatud nad meil ikkagi on? Õpilaste ja õpetajate konfliktid on tänapäeval levinud nähtus. Õpetajate motivatsiooni on tublisti kärbitud, nad on jäetud ka ühiskonna moraalse toetuseta. Võib näha, kuidas meie diginoortes on arusaam õigustest ja kohustustest kohati tasakaalust väljas. Keeruline on aga näha, kuidas peame tulevikus hakkama kasvatama uusi kõrgharitud spetsialiste nõrkadele baasteadmistele, mis on tingitud eeskujulike ja motiveeritud õpetajate puudujäägist.

Edasiliikumiseks vajame mõtestatud arutelu. Kui soovime, et ülikoolis ei kulutataks ressursse mitte kvantiteedile, vaid kvaliteedile, siis on oluline, et meil oleks juba akadeemilise pere noorimate liikmete seas kinnistunud tasakaalustatud arusaam õigustest ja kohustustest. Samuti on oluline tugev argumenteerimise ja teaduspõhisusest lähtumise oskus.

Siiski juhtub meie rahva seas leviva isepäisuse, liigse uljuse ja kerge aupaiste tagaajamise tõttu ikka ja jälle, et lõigatakse endale näppu. Seda saaks vältida, kui oleks kannatlikkust mõõta enne näpu pikkust. Ajutine edu ei taga häbist pääsemist, ning juhtub ka nii, et lõpuks peidetakse end veel ka valede taha, jättes aumehelikud kombed unarusse. President Lennart Meri on öelnud: «Vigadel on niisugune omadus, et inimene kipub ühte viga teise veaga varjama, mistõttu teine viga peab alati suurem olema kui esimene.»

Peen kunst

Kuigi öeldakse, et kes ei riski, see šampanjat ei joo, siis ma tõesti loodan, et järgnevale põlvele eeskujuks olles juhindume vana mõttetera järgi, mis ütleb, et enne riskimist mõõdame ja kaalume üheksa korda ning tuletame meelde ka üldinimlikke väärtusi.

Loodan, et Tartu ülikool õpetab meile praegu ja tulevikuski mõõtmise, kaalumise ja lõikamise kunsti. Just see on see, mis tagab meie riigi kestmise järgmised sada aastat ja edaspidigi nii, et rahval püsiks kõikumatu usk ning vankumatu tahe kindlustada ja arendada oma riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, ning seista selle eest, et selle riigi rahvas ja kultuur kestaksid üle aegade. Nii tagame selle, et järeltulevad põlvedki näevad Vargamäe kangust ja pealehakkamist, millega oleme jõudnud tänasesse päeva.

Lõpetaksin kõne Ameerika teoloogi Reinhold Niebuhri mõttega: soovin meile julgust muuta asju, mida me muuta saame, meelerahu leppida asjadega, mida me muuta ei saa, ja mõistust, et suuta neil kahel vahet teha.

Tagasi üles