Indrek Kelk: see on autasu kõikidele Tartu maratoni korraldajatele läbi aegade

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Indrek Kelk.

FOTO: Sille Annuk

Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk saab presidendi otsusel Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Palju õnne riigi teenetemärgi puhul!

Sain sellest teada paarikümne minuti eest, kui kõned hakkasid tulema. Hea on see tunne muidugi, aga mul puudub igasugune ettekujutus nende autasude määramise sügavamast sisust. Loomulikult on hea tunne, aga ka uskumatu ja kohati kohmetust tekitav, kohati naerma ajav, igal juhul suur asi, et riigi poolt ka selliseid tegusid tähele pannakse.

Eriti uhke, et see on määratud ajal, kui lumevaeste talvede tõttu on maratoni korraldamine saanud aasimise objektiks.

Arvan, et see on seotud suurema pildiga, kui Tartu maratoni toimumine või toimumata jäämine. Arvan ka, et see pole autasu üksnes minule, vaid kõikidele Tartu maratoni korraldajatele läbi aegade. Kõik, kes kunagi siin on käe külge pannud, võiksid uhkusega killukest sellest autasust enda omaks pidada.

Kuidas olete Tartu maratoni endale mõtestanud? Kellele mõeldes võistlusi korraldate?

Mul on olnud õnn omada väga häid õpetajaid ja eelkäijaid, Rein Kamarik eelkõige, kes kaheksakümnendatel aastatel selle ürituse suureks on teinud ja puhunud. Neile peame meie, taastatud Eesti Vabariigi maratonide korraldajad, olema ülitänulikud. Kui nemad ei oleks seda uhket asja toona teinud, ei oleks Tartu maratonil sellist au ja kuulusust ega oleks meil rahvaspordiliikumine sellises seisus, nagu see praegu on.

Teine suur juht ja õpetaja on olnud Alar Arukuusk, tema sõnad minu esimesest tööaastast 1999/2000. aasta talvel on mul hästi meeles: kui teeme maratoni, peame mõtlema just nimelt nende viimaste osalejate peale, et nendele pakutav kvaliteet erineks võimalikult vähe sellest, mis «kaupa» saavad eespool sõitjad.

Loomulikult on see keeruline ilmaolude tõttu, rajaolude muutumise tõttu. Tunde ja tunde väljas olevate korraldajate motivatsiooni tuleb üleval hoida. Sada protsenti me seda tagada ei saa, aga see on korralduse moto olnud. Isegi kui me seda kõva häälega välja ei ütle, siis me mõtleme kogu aeg selle peale.

Kuidas on teie meelest Tartu maraton ja sellega seotud ürituste võrgustik Eestit muutnud?

Kindlasti on see 1980. aastatel andnud suure tõuke ja pannud nurgakivi Eesti rahvaspordiliikumise suurele püramiidile. Selles pole üldse kahtlust. Kõik need sajad ja tuhanded rahvaspordiüritused, mis Eestis toimuvad, tunnistame seda või ei, on mingil määral tõukunud Tartu maratoni suurest edust ja tuntusest kaheksakümnendatel.

Sedasi on ka kõigi klubi Tartu Maraton korraldatavate üritustega.

Meie moto ja visioon on, et pole niivõrd oluline, kas Tartu maraton oma õigel kuupäeval tõesti toimub ja kas kõik Eesti inimesed starti jõuavad, vaid kõige olulisem on see, et oma ürituse olemasoluga oleme sütitanud inimesi liigutama. Kui õigel päeval taeva tahtel tõesti ei ole lund ja ei ole võimalik maratoni korraldada, siis need varem kogutud tervisekilomeetrid värskes õhus ei kao kuhugi. See on väärtus, mida oleme üritusega loonud Eesti inimesetele ja riigile laiemalt.

Ja argiküsimus: kas selle aasta maraton tuleb?

Päev vähem kui kaks nädalat enne maratoni põhisõitude päeva julgen välja öelda, et 45. Tartu maraton toimub kindlasti. Millise raja peal põhisõidud sõidetakse, ei julge veel kõva häälega välja hõigata, aga lootus on suur, et põhirajal ja ehk isegi täies pikkuses.

Tagasi üles