/nginx/o/2018/01/09/7472719t1hde8d.jpg)
Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall sai täna rõõmustada suure sündmuse üle – esimest korda pidas Scandiatransplanti juhatus oma töökoosoleku Eestis.
Scandiatransplant on riikidevahelist elundidoonorlust korraldav organisatsioon, kuhu kuuluvad Taani, Soome, Island, Norra, Rootsi ning alates eelmisest aastast Eesti. Ka Virge Pall on Scandiatransplanti juhatuse liige.
Külalised tutvusid kliinikumi personali ja töökorraldusega, kuna rahvusvaheline elundivahetus põhineb paljus vastastikusel usaldusel ning Tartu Ülikooli Kliinikum on Eestis ainus haigla, kus organsiirdamise operatsioone ette võetakse.
Scandiatransplanti juhatuse esimees Bo-Göran Ericzon ütles, et nende muljed nii inimestest kui haigla keskkonnast on suurepärased ning see ongi hea koostöö alus.
Organidoonorluse üks võtmeküsimusi on ajusurmas patsiendi lähedastelt nõusoleku saamine selleks, et tema organeid võib annetada.
Soomes, Rootsis ja Norras antakse nõusolek ligi 80 protsendil juhtudest, Taanis vaid 60 protsendil. Virge Pall lisas, et Eestis oli eelmisel aastal 20 reaalset doonorit ning oleks võinud olla veel kaheksa, kuid nende kaheksa puhul nõusolekut ei saadud.
Scandiatransplanti juhatuse esimees Bo-Göran Ericzon nentis, et see on üks koht, kust tulevikus edasi liikuda – tõsta inimeste, sealhulgas meditsiinipersonali teadlikkust.
See tähendab, et meedikud alates kiirabist ja erakorralise meditsiini osakondadest kuni kõrgema etapi intensiivravi osakondadeni välja mõtleksid neil kordadel, kus patsiendi elu ei ole enam võimalik päästa, alati doonorluse võimalusele ning oskaksid õigesti tegutseda. Nii omastega suhelda kui ka ajusurmas patsiendiga ümber käia, et ta elundite tööd säilitada. Üks vale sõna või liigutus võib viia selleni, et elundeid ei saa siirdamiseks kasutada, mis omakorda tähendab, et paljud inimesed jäävad päästmata.
Scandiatransplanti liikmeks olemine tähendab paremaid võimalusi kuue riigi patsientidele, aga see tähendab ka igale riigile reegleid ja kohustusi, samuti Eestile.
«Elundi ootelehel ei ole patsiendid ei esimesed, teised ega kolmandad, vaid siirdamise vajadust hinnatakse sõltuvalt patsiendi seisundist,» kommenteeris Virge Pall. «On patsiente, kes vajavad siirdamist loetud tundide jooksul ning on neid, kes võivad oodata pikemalt. Iga elundi puhul on prioriteedid erinevad.»
Näiteks erakorralist maksa otsingut on õigus teha vaid haigele, kes ilma siirdamiseta ei elaks kauem kui 72 tundi. «Kui mõnes Scandiatransplanti keskuses on selline patsient ootel, siis esimene doonormaks, mis sellele haigele võiks sobida, talle ka saadetakse, ükskõik, kui palju omas riigis sel ajal patsiente maksa ootab,» selgitas Pall. «Ühtlasi tekib sellele keskusele, mis niisugustel tingimustel elundi sai, kohustus saata järgmise kuue kuu jooksul samasuguse kvaliteediga ehk sama veregrupi ja sama vanusgrupi elund vastu. Kui niisugust elundit ei teki, siis lepitakse keskuste vahel kokku, kuidas edasi. Kas aktsepteeritakse pisut vanema doonori elundit või mõnest teisest veregrupist elundit või oodatakse veel...»
