Mait Klaassen: liitumine neelaks meie identiteedi

Mait Klaassen Foto: Margus Ansu

Rekordeid löövate toiduhindade ja maailma kasvava rahvastiku taustal rõhutab Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen üha ilmsemat vajadust tagada, et põllumehed suudaksid kõigepealt ära toita meid endid.

Klaasseni sõnul on omamaine teravili, liha ja piim strateegilise julgeoleku küsimus. Samamoodi ka meie suutlikkus töötada välja ja võtta kasutusele tõhus ja keskkonda säästev fosforiidi kaevandamise tehnoloogia.

15. aprilli Õpetajate Lehes ütles Tartu Ülikooli rektor Alar Karis, et Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli liitmine tuleb taas päevakorda võtta. 2009. aasta septembris ei pidanud te liitumist vähemalt lähema viie aasta teemaks. Aga nüüd?

Arvan kindlalt samamoodi. Me võime pillimehi ümber tõsta nagu Krõlovi valmis, aga see ei muuda midagi paremaks.

Rääkisin sel teemal Alar Karisega ja leppisime kokku, et esmalt vaatame, kuidas töötab meie koostöövõrgustik. Kuidas vältida erialade tarbetut dubleerimist, luua ühiserialasid ja -õppekavasid.

Õppejõude ei tule liitmisega juurde ja nad ei muutu liitmisest targemaks. Meil on vaja täielikult ära kasutada see hea, mis meil on. Peame tegema koostööd, mitte üksteisega sõdima.

Toidukorv võtab järjest suurema osa meie sissetulekuist. Jutud toiduainete süvenevast nappusest, mille üks peegeldusi on see nörritav hinnatõus, peaksid ilmselt ka maaülikooli mõtlema panema, mis roll on ses protsessis teie teadlastel-õppejõududel.

Toiduainete hinnatõusu pole võimalik pidurdada, sest me ei ela reservaadis. Toodang müüakse sinna, kus makstakse rohkem ja üldiselt makstakse arenenud maades rohkem kui meil.

Maaülikool tähtsustab üha enam toiduainete tehnoloogiaga seotud teadusharusid. Kui me seda ei teeks, sõltuksime järjest enam välismaailmast. Peame hoolitsema selle eest, et rahuldaksime lõviosa Eesti rahva toiduvajadusest ise ja põllumajandusfirmad ei peaks ostma sisse ainult välismaist tehnoloogiat, vaid meil oleks enda spetsialistid ja oskusteave. See on puhas julgeoleku küsimus.

Maaülikooli asi on õpetada põllumehi majandama ressursisäästlikult. Arukas agrokeemia eeldab näiteks väetiste optimaalset kasutamist.

Kuivõrd peame siiski toidunappust pelgama?

Maailmas on küll teraviljatoodang järjest kasvanud, aga tasakaalupunkt, kus me tarbime rohkem kui toodame, on juba möödas. Iga uus sündiv inimene, kes viib Maa rahvastiku lähemale seitsmele miljardile, toidukülluses supelda ei saa. Ei kasva ju ainult rahvastik, vaid ka tarbimine ühe inimese kohta.

Eesti, kus on piisavalt viljakat mulda ja magedat vett, võiks end väga hästi ise ära toita, kui mujal poleks kriisi. Aga toidunappus tekib maailmas nagunii. Praegu on toit ühes kohas, nälg teises. Toidupuuduses inimesed pole praegu veel võimelised ostma. Aga mis juhtub siis, kui nad ühel hetkel on võimelised?

Eraldi teema on muldade viljakus. Meie saame suurendada põllupinda mõnekümne tuhande hektari võrra, ehk ka 100 000 hektari võrra, aga siis on meil ka piir ees. Mujal maailmas on pindala suurendamine raske, võimalik on tõsta saagikust. Aga samas vaesestuvad mullad paljudes kohtades, sest ei jätku väetisi.

Kõige kiiremini on kallinenud fosforväetised ja see muudab toidujulgeoleku eriti oluliseks.

Kord juba pidasime fosforiidisõda ja võitsime. Järgmine kord – kui mitte lähiaastail, siis lähikümnenditel – võib välissurve olla juba nii tugev, et me peame olema kas tehnoloogiliselt valmis seda kaevandama või peab maailmas leitama muid fosforiallikaid.

Kas asi võib minna nii hulluks, et kui me oma fosforiiti ei anna, siis tahetakse meilt võtta jõuga?

Mina seda ei ennusta. Teoreetiliselt tuleb fosforivajadus väga hull, sest kui fosfor, kaalium ja lämmastik pole kindlas vahekorras, pole kahe ülejäänu põllulepanemisest mingit kasu. Saagikus hakkab dramaatiliselt vähenema. See muudab fosfori ülitähtsaks julgeoleku komponendiks.

Fosforiidikaevandustest pole Eestil ikkagi pääsu?

Ma tahaks, et oleks, aga ma kardan, et mingite aastate pärast enam pääsu pole.

Hüppame isiklikule tasandile. Kas toiduturul toimuv on pannud teid teistmoodi käituma?

Ma olen ilmselt vale inimene, kellelt seda küsida. Enamikku lööb hinnatõus valusamalt kui mind. Aga jah, ma käin Säästumarketis, mille hinnatase on võrdlemisi madal.

Mõned aastad pole ma eriti mõeldud maa harimisele, aga tänavu on juba aedviljapeenar ette valmistatud ja hakkan mõtlema ka kartulipanekule. Turult on võimalik saada küll kvaliteetset kartulit, aga selle hind on kõrge. Poest ei saa ka kvaliteeti.

Kas peaksimegi igaüks hakkama mõtlema oma lehmale ja potipõllundusele? Kas maaülikool peaks potipõllumehi koolitama?

Igaühel polegi enam võimalik ise maad harida. Pole enam väikesi traktoreid, maad on müüdud või rendile antud. Potipõllundus, kuidas ühte lehma pidada või kuidas mesilasi pidada, on avatud ülikooli, puhas täiendusõppe teema.

Aga vaevalt et suur ühelehmapidamine tagasi tuleb. See on teoreetiline võimalus ja eeldab maailmakorra muutumist. Pigem jääb ühelehmapidamine väheste hobiks, nagu on mõne lihaveise või mõne kana pidamine.

Mida võite maaülikoolil toiduainete tehnoloogia arendamisest esile tuua?

Meie katselaudas valmistatakse ette ravimikomponente tootvaid lehmi. Meil töötab mikromeierei, põllumajandusministeeriumile on esitatud liikuva tapamaja projekt.

Plaanis on lihalabori rajamine, projekteerimist alustatakse lähinädalatel. See tähendab võimalust alustada tootearendust väikeses mahus täielikult kontrollitavas keskkonnas.

Puuviljade ja marjade jaoks on täiesti toimiv tootearenduskeskus Pollis. Sinna tuleb ka kompetentsikeskus.

Teadupärast oleme saanud valmis ka esimese viinamarjaveini. Tõestasime, et Eestis on võimalik viinamarjaveini toota ja Prantsusmaal sai see pimetestis kõrge hinnangu.

Eesti viinamarjavein tundub lõbusa akadeemilise mänguna, eriti võrreldes selliste tõsiste saadustega nagu kartul, rukis või piim.

See pole mäng, vaid alternatiivne võimalus Eesti põllumehele. Loomulikult ei saa meie laiuskraadil toodetud vein olla laiatarbekaup, see on puhas kollektsioonivein. Selline vein ei hakka kunagi olema odav. See on eksootiline vein gurmaanidele.