Tarkades ajalooraamatutes on kirjas, et esimesed teated posti liikumise kohta Eesti alal ulatuvad keskaega, kuid ühtset postikorraldust siis veel polnud. Ristisõdijatel, vaimulikel, rael ja Hansa Liidul olid oma sõnumitoojad-viijad. Kaupmehed andsid kirju kaasa vett pidi liikuvatele laevnikele.
Ühtne ja riiklik postikorraldus Eesti alal seati sisse Rootsi võimu ajal.
20. veebruaril 1636 kinnitas Rootsi kuninganna Kristiina eestkostevalitsus üleriigilise postimääruse. Stockholmis nimetati ametisse postmeister. Riigi tähtsamate teede ääres pandi tööle postivalitsejad ja käskjalad.
Siiski regulaarset ja kõiki Rootsi kuningriigi valdusi haaravat postiveokorraldust ühekorraga käivitada ei suudetud.
1. veebruaril 1638 tuletas Rootsi riigikantsler ja Balti kubermangude heatahtlik sõber Axel Oxenstierna riiginõukogus meede, et ka Soomega ja oma ülemereprovintsidega tuleb postiveoühendus sisse seada: merd pidi suunal Ahvenamaa-Turu-Helsingi-Tallinn, maad pidi Stockholm-Viiburi- Käkisalmi-Narva.
Linnadesse määrati palgalised postmeistrid, postijaamades aga pidid tegutsema kindlad postitalunikud – riiklik postikorraldus oli jõudnud ka Eestisse. Eesti ala ühtse riikliku postikorralduse toimimise alguseks loetaksegi 1. veebruari 1638.
Esimese postkontori asukohaks Tartu linnas saab ehk pidada Academia Gustaviana (Tartu ülikooli) trükikoja esimest asupaika, kui lugeda Ene-Lille Jaansoni uurimust «Tartu ülikooli trükikoda. 1632–1710». Ülikooli trükikoja esimene lühiajaline asupaik on olnud raekoja taga Toomemäe jalamil, Tartu bürgermeistrilt Nicolaus Russelt üüritud ruumides (umbes Pirogovi mälestussamba piirkonnas).
Et õppinud trükimeistrit polnud Liivimaalt leida, välismaalt tellida oli aga kallis, siis kutsutud ülikooli trükikoda sisse seadma Riias energiliselt postmeistri ametit pidav Jacob Becker.
Tema jätkas Tartustki Riia – Lääne-Euroopa suunal posti edasi toimetamist. Ta oli Tartu esimene postmeister aastatel 1632–1637, kuid tema postikorraldus oli tollal veel erapostikorraldus.
Kui 1638. aastast oli Eesti- ja Liivimaalgi käivitumas Rootsi riigi ühtne ja regulaarne postiveoteenistus, sõlmis Rootsi valitsus Jacob Beckeriga postivõrgu loomise ning korraldamise lepingu, nimetades ta Liivimaa kindralkubermangu postidirektoriks, hiljem koguni ülemereprovintside peapostmeistriks.
Rootsi-aegne postikorraldus Eesti alal jõudis kehtida 1710. aastani. Eesti vallutanud Peeter I korraldusel sõjas hävinud postisüsteem siiski taastati. Rajati juurde uusi postiteid, postijaamu ja postkontoreid. Postitõllad hakkasid posti ja reisijaid vedama.
Näitus harib ja üllatab
Peamiselt 19. sajandi ja 20. sajandi esimeste kümnendite Tartu postilugu, täpsemalt Tartu ajalugu kirjadel ning postkaartidel, näitlikustab oma väljapanekuga Tartu postimuuseum.
Vanad, veel ilma templi ja margita kirjad on pärit postimuuseumi enese kogust, postkaardid aga Indrek Ilometsa, Andrus Ansipi ja Ants Linnardi erakogudest. Vaadata on mitu seinatäit haruldusi. Teadlikel ja sihipärastel kogujatel on olnud terast ja tarka silma siin-seal oma ümbruses eri ajastuid iseloomustavaid tunnuseid märgata.
Elame aastal 2011. Näitusel on aga väljas kiri, mis Tartust 1681. aastal välja saadetud. Tol ajal volditi kiri kokku, pitseeriti kinni ja lähetati teele. Väljapanek osutab sedagi, et aastatel 1796–1856 olid kirjadel eelfilatelistlikud templid ja käsitsi tehtud märgistused.
Vanim Tartu (Dorpati) templiga kiri postimuuseumis on pärit aastast 1798. See on siis ajast, kui Tartu postkontor asus hoopis Jaani ja Munga tänava nurga hoones, praeguse Treffneri gümnaasiumi kvartalis.
Tsaari-Venemaal võeti postmark kasutusele 1858. aasta jaanuaris.
Tartu filateelia alguseks peetakse 23. maid 1859. On uhke teada saada, et säilinud on sellel päeval Tartust Riiga saadetud kiri ja seda näeb praeguses postimuuseumi väljapanekus.
Tähelepanuväärne on ka tõsiasi, et sellestki aastast, kui Dorpat nimetati ümber Jurjeviks (1893), on olnud kiri näitusele välja panna.
Vanad postkaardid
Praegusel ajal on nii enesestmõistetav suhelda oma lähedaste ja tuttavatega ka postkaardi vahendusel. Ja nii see on olnud pikalt üle sajandi.
Postkaardi ajalugu Eestis algab aastast 1872, kui Tsaari-Venemaal võeti ametlikult postkaart kasutusele. Esialgu olid käibel lihtsad valge pinnaga kaardid, neid tohtis välja anda ainult postivalitsus.
Ilmaelu muutudes arenes ka postivaldkond. 1894. aastal võeti kasutusele juba piltpostkaardid ning Venemaa postipeavalitsus lubas neid ka eraettevõtetel välja anda.
Riia, Tartu, Tallinna ning Pärnu kirjastajad ja fotograafid olnud ühed esimesed Vene tsaaririigis, kes haarasid kinni sellest võimalusest. Nimetatud linnades olid kaupmeesteks ja ettevõtjateks peamiselt sakslased, kellel sidemed Saksamaaga, kus postkaardid võeti kasutusele juba aastaid varem.
«1895. aastast on säilinud juba mitmete kirjastajate ja raamatukaupmeeste, Emilie ja Adolf Justi, Carl Ungeri ja Carl Schulzi välja antud postkaarte. Varajastel Tartu postkaartidel kasutasid väljaandjad kõige enam Carl Schulzi fotosid. Trükkida lasti neid esialgu Saksamaal või Rootsis,» selgitab postimuuseumis üles seatud näituse «Tartu ajalugu kirjadel ja postkaartidel» idee üks autoreid Indrek Ilomets.
Tema enese erakogust on näitusel vaadata ligi 150 postkaarti.
Näituse piltpostkaartide seas näeb selliseidki, mis on tõendid ajast, kui kehtis ülemaaline korraldus: sõnum või tervitus kirjutada pildi juurde esiküljele, kaardi tagumine pool on margi ja aadressi jaoks. Selline nõue kehtis aastatel 1894–1905.
Justkui ajalootunnis
Väljapanekut uurides võib mõttes läbi võtta mitu teemat. Peaminister Andrus Ansip on oma kogust näitusele andnud piltpostkaarte, mis jäädvustavad eestlaste vaimuvalguse ja vabaduse eest seisnud suurmeestele püstitatud mälestusmärke (1811–1941), näeb ka eri aegadel tehtud Tartu tähetorni vaateid ning tähtsate sündmuste jäädvustusi.
Tõelise kodulootunni annab kollektsionäär Ants Linnard oma kuue pildistendiga.
Vanemaid põlistartlasi erutab kindlasti äratundmisrõõm oma lapsepõlve Emajõest, kui jõel sõitsid liiniaurikud Kungla, Torm ja Eha ja kui Eesti Wabariigi Peipsi sõjalaevade sadam asus Tartus. Võrtsjärvest Peipsini oli tollal 20 sadamakohta.
Põlistartlased saavad üle vaadata ka need 1930. aastate kohad, kust pääses praami või paadiga üle Emajõe vastaskaldale (Marja ja Lubja uulitsa, Uueturu ja Holmi uulitsa kohal, Soola ja Pärna ning Lubja uulitsa kohal).
Pildirohke ja ulatusliku näituse kuraatorid on Eve Aab, Helve Shasmin ja Ants Linnard. Vanad kirjad ja postkaardid on jälgima kutsuvaks esitluseks kujundanud Jane Liiv.
