Teenekas kunstiajaloolane laseb heita pilke Tartu hiilgeaega

14. septembril 1947 Tartus sündinud Kaur Alttoa istus oma 70. sünnipäeva tähistanud raamatuesitlusel ülikooli muuseumi valges saalis esireas.

FOTO: Margus Ansu

Aasta tagasi oli Tartu Postimehel vaja kirjutada uudis, mille üks põhiteemasid oli keskaegne Tartu linnamüür, õigemini selle praeguseni säilinud jupid. Nende kohal tegi fotograaf drooniga video. Kuid enne oli tarvis teada, kuidas paiknes iidne kaitsemüür praeguse tänavapildi suhtes. Parimaks allikaks osutusid Kaur Alttoa artiklid. Äsja ilmusid need uuesti tema artiklikogumikus

Raamatusse «Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks. Kirjutisi Tartu vanemast ehitusloost» on Urmas Tõnisson Ilmamaa kirjastuses toimetanud Kaur Alttoa artikleid, millest mõned viivad aega, kui Toomemägi ei olnud veel õieti mägi.

Toomemäe sünd

Osutub, et Toomemäe põhjaosa polnudki iseseisev kõrgendik,» kirjutab Alttoa (lk 30). «Siin oli hoopis Emajõe ürgoruga külgneva lavamaa osa, mis ulatus neemikuna orulammile. Seega polnud siin mäge, vaid hoopis neemik, mis keskajal eraldati vallikraaviga.»

Linna toonasest hiilgusest on nüüdseks alles ainult toomkiriku varemed, osa keskaegsest Jaani kirikust ning mõned linnamüüri lõigud, kirjutab Kaur Alttoa.

Tõeliseks mäeks või künkaks muudeti Toome põhjaosa Alttoa sõnul alles 17. sajandi viimasel kolmandikul, kui Rootsi kindlustuste ehitajad rajasid siia bastionid ja kaevasid sügava vallikraavi. «Sajand hiljem ühendasid Vene ametivennad kolm kõrgendikku üheks tervikuks. Tänane Toomemägi oli sündinud,» lisas ta.

Alttoa peab Tartu hiilgeajaks keskaega, kui Toomel resideeris piiskop ja Emajõe kaldal paiknes tegus hansalinn. Artiklikogumiku esitlemisel suve viimasel päeval Toomel ülikooli muuseumi valges saalis, kuhu oli kogunenud tema õpilasi ja kolleege, rääkis teenekas kunstiajaloolane, et paraku on keskaegne Tartu uurijale kõva või isegi lootusetu pähkel. Sellest kirjutab ta ka raamatu sissejuhatuses.

«Linna toonasest hiilgusest on tänaseks alles ainult toomkiriku varemed, osa keskaegsest Jaani kirikust ning mõned linnamüüri lõigud. Nii mõnigi kord aitavad uurijat vähemalt kirjalikud allikad, kuid Tartu puhul on neist vähe abi: kaasaegsest ürikulisest materjalist on säilinud üksnes riismed,» kirjutab ta (lk 7).

Nukrast olukorrast hoolimata on hea tahtmise korral siiski võimalik üht-teist möödaniku kohta teada saada, ning mõningaid selliseid teemasid kajastab äsja ilmunud kogumik. Lugemist toetavad raamatus avaldatud ligi 80 joonist ja fotot.

Autor tunnistab, et ta pole kunagi kavatsenud kirjutada monograafiat Tartu keskaegsest arhitektuurist või uusaegsetest kindlustustest. 

Kui kirjastus Ilmamaa tegi talle ettepaneku avaldada Tartu-teemalised kirjutised raamatuna, tegi ta väikese revisjoni.

Omalaadne mosaiik

«Üllatusena selgus, et kõik need kirjutised kokku moodustavad omalaadse mosaiigi, mis hakkab kujundama tervikpilti,» märgib ta (lk 10). «Muidugi on siin suured lüngad, aga selliseid katmata või lahendamata teemasid leidub lõpmatult. Tartu varasema ehitusloo süstemaatiliste käsitluste koostamine jääb paratamatult juba tulevastele uurijatele.»

Kaur Alttoa 70. sünnipäeva puhul tulid tema artiklikogumiku «Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks» kõrval esitlusele Eesti kunstiakadeemia kogumik «Järelevastamine. Kaur Alttoale» ja Tartu ülikooli Baltic Journal of Art History värske number, mille kirjutised on samuti seotud teeneka tartlasest kunstiajaloolasega.

FOTO: Kuvatõmmis

RAAMAT

Kaur Alttoa,

«Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks». 

Sarjast «Ilmatargad». 

Kirjastanud Ilmamaa, 

2017, 375 lk.

Tagasi üles