Suures toas käib aus mäng

Marite H. Butkaite
, teatriteaduse tudeng
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vaeselapse käsikivis» on vaatajate ees parajasti tšuktši muinasjutt «Marjuke» ja näitleja Kati Ong.
«Vaeselapse käsikivis» on vaatajate ees parajasti tšuktši muinasjutt «Marjuke» ja näitleja Kati Ong. Foto: Andres Keil

Kui lugesin esimest korda «Vaeselapse käsikivi» pressiteadet, kus olid ühes lauses kirjas Andres Keil ja lastelavastus, sain kergemat sorti šoki, sest esmapilgul ei tundu need kaks koos käivat.


Laupäeval käisin hostelis Looming esietendusel. Selgus, et need kaks võivad koos käia küll, ja loodetavasti mitte viimast korda.

Kui kõik lapsed olid hosteli hubasesse suurde tuppa istunud, hakati tasapisi ehitama maailma, mille raamiks on vaeslapse ja käsikivi lugu.

Mängu ees ja sees

Vahepeal tehakse hüppeid teistesse lugudesse ja räägitakse muid jutte, millele järgneb paarilauseline kommentaar tegelase käitumisviisi kohta. Samuti on sujuvalt seotud loo ja looväline maailm, aeg-ajalt tullakse rollist välja ja laval on mängivad täiskasvanud, kes seda ei varja.

Etendus meenutabki võimalust kellegi teise mängu pealt vaadata ja samal ajal olla mängu sees. Kõik leiab aset intiimses keskkonnas, pole ülepaisutusi kostüümides ega dekoratsioonides. Mäng käib tavalises toas, kus kõik on võimalik, sest nii öeldakse ja see on palju usutavam.

«Vaeselapse käsikivis» on mitu huvitavat lahendust. Taas selgub, et lasteteatris on suur osa kujutlusvõimel: kui mängureeglid selgeks teha, on võimalik ka paigal olles jalutada loomarada mööda läbi tiheda kuusemetsa.

Mõnus on seegi, et näitlejad võtavad publikut, kes on eelkõige lapsed, silmast silma suhtlemisel kui omasuguseid. Puudub liigne ninnu-nän­­nutamine, räägitakse ausalt.

Kohalikust lasteteatrist midagi seesugust ei meenu, küll aga sügisel Taanis Horsensi linnas toimunud showcase-festivalilt. Kiiduväärne, et meilgi on julgust proovida harjumuspärase asemel teistsugust lähenemist.

Lastele ja vanematele

Kuigi «Vaeselapse käsikivi» on määratletud lastelavastusena, ei hakka täiskasvanulgi igav, sest muinasjututeksti vahele on eksinud äratuntavad repliigid teistest kontekstidest, mis toovad mängu hoopis teise mõõtme. Lõpuks naerab nii laps kui ka vanem vaataja, kuid erinevate asjade üle.

Nii näiteks räägib Tarmo Tagametsa mängitud Surm fraasidega tuntud luule- ja laulutekstidest. Meelde jäi hästi ka Mairi Jõgi ja Kati Ongi meeleolukas puudekallistamise stseen. Kolm näitlejat mängivad ühtse meeskonna ja ausa mängulustiga.

«Vaeselapse käsikivi» kestab umbes tunnikese. Kui läheb hästi, siis ununeb vaatajal seegi, et tal on vanust rohkem kui kuus aastat.

Hostelis Looming
• Hostelis Looming (Noor-Eesti Loomekeskus, Kastani 38) esietendus 23. aprillil Andres Keili lastelavastus «Vaeselapse käsikivi», mille aluseks on kodu- ja võõramaised muinaslood.
• Kunstnik Helgur Rosenthal.
• Mängivad Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Mairi Jõgi ja Kati Ong.
• Etendus kestab umbes 50 minutit, soovitav vaadata alates kuuendast eluaastast.
• Järgmised etendused on
täna, 27. ja 28. aprillil ning
2., 5. ja 6. mail kell 11 ja 13.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles