Vana Tartu-Võru maantee kõige künklikum ja kurvilisem osa sai uue teekatte. Ühes sellega muutus maantee umbes poolteist meetrit laiemaks.
Piltuudis: kurviline Postitee sai endisest laiem
Selle teelõik lookleb üle Põlvamaa küngaste, ühelt poolt pakub kauneid vaateid, teisalt inimene aga lausa füüsiliselt tunneb, et ta sõidab autoga just sellel teel. Ajal, mil seda teed esimest korda hobusega läbi sõideti, püüti liikuda ilmselt mööda nii suurematest puudest kui kividest. See on üks väheseid maanteid, mis on oma algse trassiga üsna sarnane.
Omaaegne väärika ja põneva ajalooga kauba- ja sõjatee ühendas Pihkvat, Vastseliinat, Kirumpääd ja Tartut. Sellel on kapanud nii Rootsi, Vene kui Poola valitsejate vankreid vedanud hobuseid. Alates 19. sajandi keskpaigast hakkasid teel veerema ka postivankrid, loodi postijaamade ja kõrtside võrgustik ning seepärast nimetatakse seda ka ajalooliseks postiteeks.
Kuid nagu teedega ikka, kipuvad nad pikapeale lagunema ja vajavad hoolt. Nüüdki olid asfaltkatet servast närinud arvukad vihmavalingud ja eks ka autode liikumine kulutab teed.
Maanteeamet lubas juunikuus Liiva ja Karilatsi vahel remonti alustades, et tee profiili ei muudeta ja ühtegi kurvi sirgeks ei tõmmata. Sama nõudis ka MTÜ Postitee, rõhutades, et remondi käigus peab tee säilitama oma algupära. Laiemaks sooviti teha mustkatet ja seda ohutuse pärast.
Nüüd on teel uus kate peal. See on varasemast siledam ja tunduvalt laiem. Sõites tekib kohati tunne, et see justkui polegi enam vana tee ja milleks küll kiirusepiirang. Kuid juba esimene järsk kurv toob sõitja maa peale tagasi. Siin-seal on kaevatud vahetult tee serva kraave, mis just turvatunnet ei tekita. Samas juhivad need ilmselt vee kiiremini ära, et tee järgmine remont tuleks alles aastate pärast.