Leigo järvemuusika festival tähistab tänavu oma kahekümnendat juubeliaastat. 20 aastat on pikk aeg: muutunud on pillimehed, muutunud on publikum ja muutunud on ka loodus. Kunagisest mõttesähvatusest ning ideest on sirgunud suur ja elujõuline festival, mis iga aasta hulganisti huvilisi nii lähemalt kui ka kaugemalt kohale meelitab. Tartu Postimees otsustas festivalile kohaletulnutelt, nii publikult kui ka esinejatelt, uurida, milliste mõtetega nemad selleaastasele festivalile saabusid.
20 aastat Leigo järvemuusikat: emotsioone lava eest ja tagant
5. august 2017, 01:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/08/05/6961765t1h740a.jpg)
Galina Morozova-Iljenko, Voces Musicalese koormeister
Laulsime just Galina Grigorjeva «Molitvat» ja Tormise «Sinikan laulu». Nii tore oli laulda juba ainuüksi selle energia pärast. Kui kooril on selline energia ja niivõrd puhas kõla, siis see on nii äge. Üldse, see atmosfäär siin – värske õhk, loodus – see kõik aitas sellele kaasa.
Mille poolest on siin teistmoodi esineda kui tavapäraselt siseruumides?
Eks siin ole ikka palju keerulisem, kuna siin puudub ju akustika. Kirikus näiteks on palju lihtsam laulda, sest suur ruum aitab kaasa. Siin aga laulja ei kuule üldse, mida teised häälerühmad teevad ning solist peab lootma ainult sellele, mida näitab dirigent. Laulad ja ei saa arugi, kuidas kõlab. Aga tundub, et meil tuli väga ilusti välja.
Emil Erastus, Voces Musicalese bass
Mina olen üldse esimest korda Vocesega koos. Kutsuti Leigole, kontrollisin enda kalendrist üle – sobib! Ühe korra olen varemgi siin käinud, kui olin üheksa või kümneaastane. Mäletan tollast vaatepilti, kuidas kõik need küünlad vee peal põlesid...
Leigol laulmisel on oma vürts ikkagi sees, peab ütlema. Kogu seda naudingut siin edasi anda, olla laulja ning ise selles kõiges osaleda – see on väga lahe!
Natalja ja Andrei Liepajast
Natalja: Oleme peaaegu tervele Eestile juba tiiru peale teinud. Käisime Pärnus, Tallinnas, Tartus, Valgas, lõpuks maandusime aga siin. Meile väga meeldib siin, kogu see muusika, atmosfäär ja ümbritsev maastik on väga rahustavad ning mõtisklema panevad.
Andrei: Vaatame seda kontserti siit kaugemalt aia tagant. Kuna pilet maksab nii palju, siis sisse ei hakka me tulema, kuuleme siitki väga hästi.
Maarja ja Madli, tulesüütajad
Madli: Viimase kontserdi ajaks peaksid peaaegu kõik meil siin põlema minema. Haokubud üle ühe, püramiidid...See, mis järjekorras täpsemalt , seda me ei tea. See tuleb üllatusena.
Maarja: Õigupoolest peaksid meil need heinakuhjad ja tõrvikud minema põlema muusikarütmis. Partituuri meil küll ei ole, aga nii palju rütmitaju meil ikka on, et õigel ajal tuli põlema panna.
Madli: Jah, eks me siis vaata, kuivõrd hästi meil see siin õnnestub.
Mitmendat aastat te siin juba olete?
Maarja: Ülikooli meililisti tuli üheksa aastat tagasi kiri, et otsitakse vabatahtlikke. Kursavend võttis mu siis kampa ja niiviisi me siin käinud olemegi. Kurb on ainult, et selle üheksa aasta jooksul on festival väiksemaks jäänud. Kunagi kestis see ju mitmel nädalavahetusel ja klassikalise muusika kõrval oli ka levimuusikat. Alguses oli levimuusika osakaal vaat et suuremgi. See aga ei tähenda, et mulle klassikaline muusika ei meeldiks – vastupidi! Pärt ja Tormis sobivad siia kui rusikas silmaauku!
Madli: Mulle ka väga meeldib siin. Ma arvan, et klassikalist muusikat peakski võimaluse korral live’is kuulama, siis saab selle õige emotsiooni kätte. Internetist või CD pealt kuulata – see ei ole ikka see sama tunne.
Meelis, Kristiina ja väike Markus, patriootlikult publiku hulgas
Meelis: Minule läheb kõik muusika peale, kui me poleks täna siia tulnud, siis oleks me arvatavasti Weekendile läinud.
Kristiina: Tegelikult oleme me siin teist korda, käisime ka kuus-seitse aastat tagasi. Pärast seda ununes aga ära.
Miks Markus lipu kaasa võttis?
Kristiina: Vaatasime poolteist aastat tagasi «Eesti mängu». Markus võttis siis lipu kätte, lehvitas seda ja hüüdis «Eesti, Eesti!». Sellest ajast saati on ta seda endaga igal pool kaasas kandnud ja samamoodi lippu lehvitades «Eesti, Eesti» hüüdnud.
Meelis: Mõnikord on keerulinegi, näiteks siis kui ma ei luba tal seda lippu autos lehvitada. Siis läheb Markus päris tigedaks.
Pille ja Katriin, juhuse läbi kohale
Pille: Sattusime siia täiesti ootamatult. Poole seitsme paiku saime tasuta piletid ning poole tunni pärast olime juba siin. Kuna jäime bussist maha ja muud transporti meil ei olnud, siis pidime Tartust takso võtma. See maksis küll 25 eurot, kuid pole hullu. Kuna saime ka restoranipiletid tasuta, siis mõtlesime, et on seda väärt.
Katriin: Siiamaani oleme kontserdiga väga rahul, kuigi väga palju pole kuulata veel jõudnud. Eriti ootame Pärti, puhtalt selle pärast oligi väärt siia tulla ja seda taksoraha maksta. Ka Holger Marjamaa trio oli väga tore.
Sandis Šteinbergs, Leigo Järvemuusika Festivaliorkestri kontsertmeister
Olen siin juba teist korda. See koht meenutab mulle natuke mu kodumaad, Lätit. Meil on seal palju sarnaseid kohti, väikeseid järvekesi keset metsasid. Arvan, et Läti muusika sobib seetõttu siia väga hästi (orkester oli just mänginud teose läti heliloojalt Peteris Vasksilt – toim).
Väljas mängimine on mõnes mõttes küll väga huvitav, kuid samas ka keeruline. Eriti raskeks läks meil proovis, kui tuul oli tugev ja vihma kallas nii intensiivselt, et me ei saanud mängidagi. Mitte, et me endi pärast muretseks, vaid ikka oma instrumentide pärast. Kui sama oleks juhtunud kontserdi ajal, siis oleks me pidanud kontserdi pooleli jätma. Õnneks aga nii ei juhtunud ning kõik laabus ideaalselt.