/nginx/o/2017/07/25/6925211t1he5d5.jpg)
Kui Tõnu Seilenthal oli veel tudeng, andis osalt juhus, aga kindlasti ka tema juba toonane suur teadmistepagas talle võimaluse olla Lennart Meri parem käsi meie sugulasrahvaste filmimisel Nõukogude Liidus. Tänavu juuni lõpul avas ta aastatel 1968–1971 enda tehtud fotodest näituse Philosophicumis ja vastas mõni nädal hiljem oma töölaua taga küsimustele.
Intervjuu kokkuleppimise ajal telefonis oli juttu, et olite viimased paar päeva tõbine. Sõna tõbine ja tõbi maitseb nõnda, nagu ta oleks hästi vana sõna. Kas on? Kas seda sõnatüve leidub mitmes soome-ugri keeles?
Küllap ta on vana sõna. Vaatame etümoloogilisest sõnaraamatust, mis targemad inimesed ütlevad … See on alggermaani või algskandinaavia laen, mõlemas laenuallikas on sama tüvi. Suures osas on ta jah, läänemeresoome sõna, aga tulnud mujalt. Haigused on tulnud mujalt.
Käisin teie juures siin Philosophicumis, mis vanasti oli ülikooli keemiahoone, eelmisel korral teie 70. sünnipäeval, kui olite just saanud seinale oma fotode näituse «Mune veelinnu pesast». Neid saab siin vaadata vähemalt sügiseni. Väljapanek on seotud tihedasti Lennart Meri «Veelinnurahva» filmimisega. Mis kaameraga te need pildid üles võtsite?
Pildistasin kahe fotoaparaadiga: kõige tavalisem Zenit ja vana Saksa laifilmikaamera Hasselblad.
Olite «Veelinnurahva» filmimise ajal veel tudeng. Kuidas te sattusite filmijatega punti?
See oli pooljuhuslikult ja jääb mulle mõistatuseks. Asi algas 5. aprillil 1969, kui toimus Ago Künnapi (keeleteadlane, uralist – toim) kandidaadiväitekirja kaitsmine. Sinna tuli ka Lennart Meri. Õhtul oli Volgas sel puhul korralik pidu. Lennart pöördus seal minu poole, rääkis oma plaanist teha soome-ugri rahvaste etnograafiast film ja küsis, kas ma ei tahaks talle appi tulla.
Ma ei öelnud jah ega ei, leppisime kokku, et kohtume laupäeval kell 11 ülikooli kohvikus. Läksin ilusti natuke varem kohale, ootan ja ootan, ja siis on juba kell nii kaugel, et mulle tundus õige aeg ära minna. Arvasin, et see oli lihtsalt niisugune peoõhtune jutt.
Aga siis saabub Lennart naeratades ja kiirel sammul, ütlemata midagi hilinemise kohta. Tal oli kaasas stsenaarium – ega see film lõppkokkuvõttes väga stsenaariumi järgi välja ei tulnud – ja ma ütlesin oma jah-sõna, et olen nõus filmi toimetaja olema.
Siis oli tükk aega vaikus. Olin pärast neljandat kursust Kloogal sõjaväelaagris. Ühe lõunasöögi ajal tuleb keegi sööklasse ja kuulutab, et rjadovoi Seilenthal peab minema värava juurde KPP-sse (rjadovoi on eesti keeles reamees, KPP ehk kontrolnõi propusknoi punkt on pääsla – toim). Seal oli siis Lennart Meri koos filmi direktori Naftali Itkiniga.
Istusime väljas kraaviperve peale ja Lennart ütles, et nüüd tuleks mul kirjutada kaks avaldust. Ühe viib ta Tartu ülikooli dekaanile Eduard Laugastele, et ülikool lubaks mind filmimisele, ja teise stuudio Tallinnfilmi direktorile, et mind vormistataks tööle.
Aga meil kummalgi ei olnud paberit ja me läksime koos Lennartiga uuesti pääslasse. Ta ütles, et on kirjanik, näitas kirjanike liidu liikmepiletit ja teatas, et tal on vaja paberit. Ehmunud vene poiss, kes oli valves, rebis oma kaustikust välja kaks lehte, kuhu ma siis kirjutasin avalduse. Lennart nõudis, et ma kirjutaksin juurde, et avaldus on kirjutatud kroonu paberile.
Siis oli jälle vaikus, kuni septembri lõpu poole teatati, et varsti on väljasõit. Nii see läks. Aga see jäi mõistatuseks, miks ta just mind võttis endale appi.
Vahest keegi teadis soovitada?
Jah, küllap ta oli Paul Ariste (Tartu ülikooli soome-ugri keelte kateedri juhataja, akadeemik – toim) käest maad kuulanud. Ma olin siis juba käinud vadjalaste, ersade ja hantide juures ekspeditsioonidel.
Kuidas käis filmimine?
Kaks kuud, september ja oktoober 1969, oli ettevalmistusperiood, mille ajal sõitsime läbi 18 000 kilomeetrit, koju vahepeal tulemata. Märkmikus on kirjas, et 4. septembril olime jõudnud neenetsite juurde ja lõpetasime 29. oktoobril vepslaste juures. Filmimine algas märtsis ja lõppes sügisel, aga vahepeal tuldi ka Eestisse ja tegeldi muude asjadega.
Olite veel üliõpilane. Kas filmitöö ei seganud teie õppimist?
Ma olin siis juba akadeemilisele puhkusele läinud ja enne seda oli mul ülikoolis õppimiseks individuaalplaan.
Mis oli teie ülesanne filmitegijate hulgas?
Ma olin Lennarti parem käsi, noor paaž, kes teda teenindas. Mu ülesanne oli osaleda oma teadmistega ja ka sellega, et mul olid mitmel pool omad, usaldatavad inimesed ees, kelle poole pöörduda. Mõned neist olid Tartu ülikoolis olnud aspirantuuris Ariste juures. Igal pool oli kohalik konsultant.
Kuidas need ja kümned teised fotod said väljapanekuks?
Selle näituse tegemine sai alguse sellest, et umbes 2010 tuli Enn Sädel ja Jaak Lõhmusel (esimene on helirežissöör ja tõsielufilmide autor ning teine on stsenarist, režissöör, toimetaja ja filmiajakirjanik – toim) idee anda uuesti välja Lennart Meri filmid (kolm DVDd ja brošüür ilmusid karbis üldpealkirjaga «Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia» sügisel 2014 – toim), piltidest ja muust materjalist aga võiks teha rändnäituse.
Rändnäitus «Veelinnurahvas. Lennart Meri filmirännakud 1969–1988» oli esimest korda välismaal üleval septembris 2012 Ungaris Balatoni ääres Siófokis VI soome-ugri rahvaste maailmakongressi ajal ja Eestis esimest korda ajaloomuuseumi Suurgildi hoones kevadel 2013. Nii ta on mööda Euroopat ringi rännanud. Näituse põhjal tuli mõte teha Fenno-Ugria asutuse hõimukalender.
Niimoodi sai tihedalt suheldud Enn Säde ja Jaak Lõhmusega, kes siis ütlesid, et mu pildid on nii huvitavad, et ma peaksin neist ise näituse ja ka raamatu tegema.
Nii et siis võib ka raamatu ilmumist oodata?
Ütleme, et ilmub buklett.
Varsti möödub 50 aastat «Veelinnurahva» filmimisest. Olen kuulnud, et sel puhul peaks tookord filmile jäänud kohad taas kaameraga üle vaatama. Kas peaks?
Miks mitte, aga see on väga keeruline. Mõni nädal tagasi oli sellest Jaak Lõhmusega juttu. Ta arvas, et sinna läheb kohutavalt palju raha ja et tänapäeval on Venemaaga selles asjas suhelda peaaegu võimatu.
Kui palju käib praegu Venemaal elavate sugulasrahvaste noori Eestis õppimas?
Siin õppimas käimine on läinud raskemaks. Seda mõjutavad riikidevahelised suhted ja on muidki põhjusi. 1990. aastate alguses oli välismaa üliõpilaste vastuvõtt Tartusse suhteliselt vaba, aga tänapäeval on väga kindlad eeskirjad. On tekkinud neid vahendavad sihtasutused ja ülikool tahab väga suurt raha saada nende õpetamise eest.
Kas teie õpilaste hulgas on ka Venemaalt tulnud soome-ugri rahvaste esindajaid?
On, on. Siin kabinetis istub mu kõrval Nikolai Kuznetsov, kes on komi. Mina olin tema doktoritöö juhendaja. Veel üks komi, kaks mari ja üks udmurt on doktoritöö minu juhendamisel kaitsnud. Aga õppejõul on väga raske öelda, kes on tema õpilane, sest õpilane võib teistmoodi arvata, tal on ju kümneid õppejõude.
Eesti teadusinfosüsteemis on kirjas teie andmete hulgas nii juhendatud kui ka juhendatavad väitekirjad, samuti tohutu pikk loend mitmes keeles publikatsioone. Pakun, et nende hulgas on teile eriti tähtis teie ja Anu Nurga peatoimetamisel 2010 ilmunud ungari-eesti sõnaraamat ehk magyar-észt szótár. Kas on nii?
Pean seda ise ka kõige tähtsamaks tööks. Minu meelest on sõnaraamatud ja keeleõpikud kõige tähtsamad, sest teadusartiklid võivad huvi pakkuda kümnetele ja sadadele, aga sõnaraamatut vajab väga palju inimesi. On hea, et ungari-eesti sõnaraamat on ilmunud trükis, ja ma rõõmustan väga selle üle, et see on ka tasuta netis saadaval. Nii saab seda igaüks üle maailma kasutada.
Millal ilmub eesti-ungari sõnaraamat?
See on nagu püramiidi ehitamine, läheb mitu korda kallimaks ja kestab mitu korda kauem, aga praeguste plaanide järgi peaks olema valmis 2020. Esialgu elektrooniliselt.
Ilmselt oskate rohkem keeli kui eesti ja ungari? Mitut keelt te valdate?
Enam-vähem korralikult oskan ma ungari, soome ja vene keelt, lisaks saan inglise ja saksaga hakkama.
Omal ajal rääkisin ma võrdlemisi vabalt handi keelt, praegu on nii, et loen handi tekste, aga esimene hetk rääkima ei hakka – ei tule kohe meelde. Kui keelt ei kasuta, kipub ununema. 1968 käisin ka ersade juures ja ersa keel oli enam-vähem selge, praegu aga on lugemise tasemel ja midagi saan jutust aru. Saan kõikide läänemeresoome keeltega kuidagi hakkama.
Siinsamas teie kabineti lähedal on trepikoja seinal suur maakaart, sinimustvalged lipukesed sellel tähistavad kohti, kus maailmas õpetatakse eesti keelt. Neid on umbes 30. Kas seda on vähe, palju või parajalt?
Öeldakse, et suu tuleb sekki mööda seada. Eesti riik on võrreldes Läti ja Leeduga suhteliselt palju panustanud oma keele õpetamisse. Eestil on ju riiklik eesti keele välisõppe akadeemiline programm. On sellised lektorid, kes on saadetud riigi poolt, makstakse kinni nende palk, sõidukulud jm. On ka selliseid, keda toetatakse osaliselt. Minu meelest on eesti keele seis maailmas päris hea.
Kuidas teile tundub, kui tõbine või terve on eesti keel, kui vaatate eestikeelset trükiajakirjandust ja muid meediakanaleid?
Ei ole kuigi tõbine. Keel pidevalt ju muutub, see on selge, keel peabki olema muutuses. Kui võtame etümoloogilise sõnaraamatu ja vaatame kõige tavalisemaid sõnu, siis näeme, et suurem osa neist on laensõnad. Eriti ei tahaks ma olla purist, et igale võõrsõnale peaks eesti vaste leiutama.
Ungari keeles vist on niimoodi?
Oli. Viimasel ajal enam ei ole. Uuemal ajal on niimoodi, et näiteks arvuti puhul on meil tarkvara, aga neil on szoftver, ja meil on riistvara, aga ungari keeles on hardver.
Kuidas on internet mõjunud soome-ugri rahvaste ühtsusele ja keeltele?
Väga positiivselt. On üsna palju soomeugrikeelseid blogisid, ja mis on veelgi tähtsam, et sotsiaalmeedia ja muude internetivõimalustega saavad inimesed omavahel kontaktis olla. Näiteks Tartu, Soome, Moskva ja Udmurdimaa mõne küla noored suhtlevad reaalajas omavahel udmurdi keeles. Võimalused on avardunud väga palju.
Ma arvan, et sellel on tulevikku. See on palju tähtsam kui kultuurikeskuse või etnograafiamuuseumi rajamine kuskile külla, mis on ka muidugi tähtis.
AllikaD: Fenno-Ugria asutus ja TPM