Kui Jonna Juhola ligi viis aastat tagasi esimest korda Eestisse tuli, oli tal kohe, nagu paljudel kaasmaalastel, kaasas hobune ja kindel soov täita Eesti Maaülikooli abil lapsepõlveunistus – hakata loomaarstiks.
Maaülikoolis täitub Kesk-Soome piiga lapsepõlveunistus
12. aprill 2011, 16:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ihaldatud elukutse nimel tegi ta ettevalmistusi kaks aastat, valmistudes sisseastumiseksamiteks Helsingi ülikooli. Paraku jäi ta nende hulka, kes ülitihedas konkurentsis, enam kui kümme soovijat ühele vabale kohale, sõelast läbi kukkusid.
«Kui ma nüüd mõtlen, kuidas ma tulin, siis leian, et ehk oleks võinud teha rohkem ettevalmistusi kui eesti keele lühikursusel käimine,» mõtiskleb Juhola. «Aga eks elu pane kõik asjad paika. Arvan, et üldiselt kohanen võõra keskkonnaga üsna hästi.»
Võõrastav distants
Juhola ei mäleta, et Eesti tervikuna või Tartu konkreetsemalt teda mingi kandi pealt šokeerinud oleks. Pisut pelutas Juholat rangevõitu anatoomiaõppejõud, aga piiga julgustas end mõttega, et tema käe all on ju ennegi õpitud ja egas usina õppija hõlma hakka keegi. Ega hakanudki.
«Võib-olla kergelt ehmatas ka distants õppejõudude ja üliõpilaste vahel, mida Soomes pole,» ütleb Juhola. «Meile loeti sõnad peale, et korralikult tuleb selga panna valge kittel ja kui õppejõud vastu tuleb, peab teda viisakalt tervitama. Loomulikult tehakse seda ka Soomes, aga seda ei rõhutata eraldi.»
Veel võttis Juholal harjumisaega eestlaste tasasus. Esialgu tekitas see koguni tunde, et eestlased isekeskis põhjanaabritest kaastudengeid taga räägivad. Milleks muidu summutatud hääled. Et mitte öelda pobin.
«Õppisin ruttu ära, et kui kusagil valju häälega räägitakse, siis on seal koos soomlased,» naerab Juhola. «Mulle tundub küll, et ka eestlased on hakanud valjemalt rääkima, aga et soomlased oleks vaiksemaks võtnud, seda mitte. Soomlane paistab temperamentsem, aga ilmselt ta ei karda lihtsalt nii palju oma emotsioone näidata.»
Ülenurme vallas Läti külas Kilgi tallides, kus Jonna Juhola oma hobust hoiab, temaga sõitmas käib ning kokkuleppel talliomanikuga ka võõraid sälge ratsastab, on poolsada hobust. Neist seitse kuuluvad soomlastest loomaarstitudengeile.
«Erilist vahet ma eestlastest ja soomlastest ratsutajail ei näe, aga võib-olla on soomlane raasuke hoolitsevam,» lausub Kilgi tallide omanik Freddy Saarm. «Niipea, kui hobuse tervisega midagi on, minnakse otsekohe kliinikusse kontrollima.»
Huvid rahvuse järgi
Kuuendal õppeaastal valivad veterinaariatudengid kolme õppesuuna vahel: suurloomade ehk veiste ja hobuste, lemmikloomade ning toiduhügieeni ja veterinaarse rahvatervishoiu mooduli vahel. Esimeses on tavapäraselt selges enamuses soomlased, teises eestlased ning kolmandas venelased.
«Valin kindlasti suurloomade mooduli,» on Jonna Juholal ammu selge. «Aga et olla mitmekülgsem, tahan hiljem mõnes suuremas riigis õppida juurde väikeloomade osa. Väikeloomade turg kasvab pidevalt, nende omanikud soovivad üha uusi teenuseid ja väikeloomaarsti töö on tubaselt mõnus.»