Soomlane harjub endaks jäädes

Martin Pau
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tudengiühingu Fraternitas Fennica kirjatoimetaja Sampo Parikka ei harju näiteks sellega, et eestlased hoiavad visalt kinni soorollidest.
Tudengiühingu Fraternitas Fennica kirjatoimetaja Sampo Parikka ei harju näiteks sellega, et eestlased hoiavad visalt kinni soorollidest. Foto: Sille Annuk

Paljud soomlased õpivad Tartus elades lugu pidama mustast leivast, hapukoorest ja verikäkkidest, kuid ei õpi mitte millegagi asendama soolast lagritsat ning maksavormi.


Korralikult ei õpi soomlased meil kõrgemal positsioonil olevale inimesele alt üles vaatama, vaikselt rääkima ega teietama. Siiski juhtub aeg-ajalt, et Tartus ülikoolis käinud tudeng Soome naasnuna võõrale ettevaatamatult «teie» poetab, pälvides solvunud märkuse: «Ma ei ole ju nii vana, et mind peaks teietama!»

Ohtlikuvõitu liiklus

Kui paluda soomlastel meie käitumistavasid arvustada, leiab neist igaüks mõne teema. Soom­lane jääb aga häirivast rääkides alati taktitundeliseks. Ta ütleb, et «see paneb imestama» või «tollega on raske harjuda», aga lisab, et tema kui külalise asi pole meid õpetada või ümber kasvatada. Soomlane püüab meie miinustega leppida.

«Siinne liikluskultuur on natuke erinev kui Soomes, aga sellega saab harjuda,» sõnab näiteks soomekeelset põhiharidust pakkuva Tartu soome kooli direktor Juhani Koivuviita. «Möödasõite tehakse küll natuke ohtlikult, aga linnaliiklus on suhteliselt okei.»

Erinevalt eestlastest ei hakka soomlane ülbele kaasliiklejale tavaliselt signaali andma või rusikat viibutama.

Koivuviita meenutab, et hiljuti Tallinnast Tartusse sõites vilgutas ta küll ohtlikule möödasõidule läinud vastutulijale kaugtulesid.

Neljanda aasta loomaarstitudeng Aino-Maija Laitinen sõidab Tartus palju jalgrattaga. Vähemalt kord aastas satub ta ettenägematusse olukorda, kus avariist ja raskest traumast jääb puudu vaid kröömike. Ta püüab oludega kohaneda ohtlikke marsruute vältides ja kuklaga taganttulija kavatsusi ära aimates.

Laitinen ei pea iseend täiuslikuks liiklejaks. Näiteks võib ta unustada mõnikord pöördel käega suunda näidata. Aga ta ei kujuta ette, et Soomes keeraks autojuht seepeale ukseklaasi alla ja tema peale karjuks.

Kliendil pole alati õigus

Tartu Ülikooli viienda aasta arstitudeng Eeva Purmonen ütleb tunnustavalt, et Tartu klienditeeninduse tase on läinud kindlalt ülesmäge. Aga Soomes on kundel alati õigus, meil peab teenindaja vahel oma õigust tähtsamaks.

Koolidirektor Juhani Koivu­viita sõnul on naeratus klienditeenindaja näol Soomes loomulik, siin veel paraku mitte.

«Kui Soomes juhtub, et teenindaja eksib või pole kaup kvaliteetne, pakutakse hüvituseks näiteks midagi tasuta kauba peale,» räägib Koivuviita. «Siin on mulle jäänud vahel mulje, et kliendi heaolu pole peamine, peamine on teenindaja õigus.»

Samas kinnitab ka Koivu­viita, kes oli esimest korda pikemalt Tartus eesti keele kursustel 2006. aastal, et tolle ajaga võrreldes on edenemine paremuse poole tõesti silmanähtav.

Spikerdamiskomme

Juba üle-eelmisel kümnendil jõudis ajalehtede vahendusel Eesti avalikkusse soomlastest tudengite hämmastus ja nördimus eestlaste rohke spikerdamise üle. Ses asjas pole murrangut toimunud: eestlased kirjutavad endiselt maha ja soomlased vangutavad pead.

«Mina olen sellega küll leppinud, võtan seda kui kohaliku kultuuri eripära,» kõneleb veterinaariatudeng Aino-Maija Lai­ti­nen. «Kui Soome ülikoolis spikerdamisega vahele jääd, visatakse koolist välja. Aga minu jaoks pole küsimus selles. Ma lihtsalt ei suuda spikerdada. Ühelt poolt oleks lihtsalt häbi, teiselt poolt on see ju enda petmine.»

Teise aasta arstiüliõpilane Marjo Jakola arvab, et spikerdamist võib soodustada Eesti ja Soome õppemeetodite lahknevus. Soome koolides oodatakse õpilaselt eeskätt loogilist mõtlemist, asjast arusaamist ja oskust infot otsida. Eesti koolides nõutakse üüratu faktihulga päheajamist.

Eesti Maaülikooli loomakliiniku juhi ja õppejõu Kalmer Kalmuse arvates iseloomustab spikerdamise vastu olemine hästi soomlaste üldist põhimõttekindlust kõigis asjus.

«Kui näiteks inimene toob meie kliinikusse ravile looma, aga tal pole võimalik maksta täiusliku ravi eest, nii et me oleme sunnitud mingist protseduurist loobuma, võib soome arstitudeng minna peaaegu konfliktini, sest ta rõhutab, et tuleb lähtuda looma heaolust,» tunnustab Kalmus.

Jõllitamine ja naljataju

Tartu Ülikooli eesti keele tudeng Sampo Parikka loeb end kergesti seltsivaks ja kohanemisvõimeliseks inimeseks, kuid tal võttis 2005. aastal Tartus käima hakates pikalt aega, et harjuda ebaviisakalt varjamatu piidlemisega tänaval.

«Õppisin küll üsna ruttu selgeks, et pahatahtlikkust sellises vahtimises tavaliselt pole,» sedastab Parikka.

Soome kooli juht Juhani Koi­vuviita on teinud sarnaseid tähelepanekuid. Ta ütleb, et võõrast keelt kõnelevat ning teisiti riides inimest vaadatakse sageli eelarvamuslikult, näiteks kõrtsis tullakse suisa norima, kuid harilikult minnakse lahku kamraadliku õlalepatsutusega.

Parikka leiab, et eestlaste ja soomlaste huumorimeel erineb tublisti. Kui eestlane hakkab nalja tegema, peab ta vajalikuks sissejuhatust: «Ma räägin ühe anekdoodi...». Soomlane teeb nalja ära ja vaatab siis huviga, kas sellest saadi aru või mitte.

Arstitudeng Eeva Purmose arvates on soomlasele rohkem omane eneseiroonia. Eestlane tavaliselt enda üle nalja heitma ei kipu, vaid tahab naerda teiste üle.

Tutvused tulevad visalt

Kõik soomlased tõdevad, et eestlastega tutvuse loomine, ammugi sõpruse sobitamine, ei lähe lihtsalt. Mõlemad on kaunis kinnised, topeltbarjääri ületamine nõuab topelttahet või topeltõlut.

«Enne Eestisse tulekut arvasin ma, et soomlastest kinnisemaid ja mornimaid inimesi pole, aga siin mu arvamus muutus,» tunnistab arstitudeng Jenni Holmström.

Vastastikune kinnisus raskendab sõbrunemist, tõdeb Eeva Purmonen. «Aga kui sellest üle saab, on eestlane väga hoolitsev ja truu sõber,» rõhutab ta.

Filoloogiaüliõpilane Sampo Parikka on kolme aasta jooksul soetanud mitu eestlasest sõpra, kuid ta teab siin kaua olnud rahvuskaaslasi, kel pole ühtegi.

Tõenäosus vennastuda suureneb tunduvalt, kui satutakse koos sportima või muul moel vaba aega veetma.

Näiteks Eesti Maaülikooli saalihokimeeskonnas lööb kaasa mitu soomlast, koeraomanikest soomlased harrastavad eestlaste ja venelastega samades gruppides koerte võistlussporti.

Soome tudengid Tartus
• Tartu Ülikooli üliõpilaste nimekirjas on praegu 127 soomlast, kellest 93 õpivad arstiks. Eesti ja soome-ugri keeleteadust tudeerib 6 soomlast, õigusteadust 3 ning inglise keelt, kehalist kasvatust ja informaatikat igaüht 2 soomlast. Üheksateistkümnel erialal õpib üks soomlane.
• Eesti Maaülikooli 137 soomlasest tudengit õpivad eranditult veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis loomaarstiteadust.
• Soome tudengitel on Tartus kolm seltsingut: arstiüliõpilaste selts Taslo, loomaarstiüliõpilaste ühing Suolet ning kõigi erialade nais- ja meestudengeid ühendav üliõpilasühing Fraternitas Fennica.
Allikad: Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles