Galerii: veevärk avas hiiglasliku veeskulptuuri

Praegu on seda isegi raske uskuda, et terve Tartu linna reovesi voolas alles mõnikümmend aastat tagasi ilma igasuguse puhastamiseta otse Emajõkke. Nüüd enam mitte piiskagi ja ka joogivee kvaliteet on parem, kui enamikes poes müüdavates veepudelites. Tänutäheks kõigile, kes on aegade jooksul aidanud Tartus veevärgi ehitada ning muuta see Euroopa üheks moodsamaks, avaski Tartu Veevärk täna Mati Karmini juhiste järgi valminud skulptuuri.

Viimase reoveepuhasti uuendamise käigus jäi üle 20 aeraatorit. Lihtsamalt öeldes viis meetrit pikka ja 1,3-meetrise läbimõõduga toru, mille ülesanne oli pumbata reovette õhku, et kiirendada käärimisprotsessi. Tartu Veevärgi juhi Toomas Kapi sõnul oleks kindlasti olnud lihtne viia need metallikokkuostu, kuid torud panid mõtlema, ehk annaks neist siiski midagi teha. Liiatigi poleks need paarsada eurot, mida veevärk vanametalli eest saanud oleks, kuigivõrd Tartu mõistes suurfirmat edasi aidanud.

Kapp kutsus veevärgi platsile külla skulptor Mati Karmini, et tema annaks mõtteid, mida teenekate torudega pihta hakata. Karmin ütles kohe, et teeks midagi vägevat. Mõned kuud hiljem oligi valmis plaan luua just selline taies. Karmin ise meenutas, et see oli üks ebameeldivalt kõle oktoobrikuu päev, mil ta esimest korda skulptuuri lähtematerjali nägi ja see polnud just suurem asi vaatepilt. Torud olid segamini muude ehitusjäätmetega. «Abilised ilmselt ei uskunud alguses, et sellest kõigest üldse asja saab,» avaldas Karmin.

Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem on kõik see siiski teoks saanud, rõõmustas skulptor ja avaldas tänu kõigile abilistele ning veevärgi töötajatele, kes aitasid skulptuuri luua. «Need inimesed olid muu töö kõrval valmis eneseohverduseks, milleks neil polnud mingit vajadust.»

Tartu veevärgi ajalugu meenutanud Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Aleksander Maastik märkis, et eelkõige on avatud ausammas ka austusavaldus väliseestlasest insenerile Rudolf Voodele. Haavata saanud soomepoisile, kes sattus sõjakeerises Rootsi. Inseneriks õppinud noormehel oli suur kalastuskirg ja nii käis ta järjepanu jõgede ääres, kuni hakkas mõtlema, et langevad kosed õhustavad vett väga hästi. Tema leiutis ongi aeraator ehk bioreaktor, nagu ta seda ise nimetas.

Voode käis ka Eestis ning tahtis, et tema leiutis leiaks ka siin kasutust. Ideed hakkasid siin edasi arendama Eesti Põllumajanduse Akadeemia maaparandajad. Katsed andsid häid tulemusi ning peagi hakati Viljandis aeraatoreid tootma. Voode ise oma reaktorit Tartus töötamas enam paraku ei näinud, meenutas Maastik.

Emeriitprofessoril endal on aga väga hea meel selle üle, et nüüd puhastatakse Tartus ära kogu linna reovesi ning kraanist voolav vesi on parem, kui suurem osa liitrihinnalt 1000 korda kallimatest pudelivete sortidest. «Tudengitele olen ikka öelnud, et kui teil on liiga palju raha, siis andke vaestele.»

Esimene väiksem veevärk rajati Tartusse 1888. aastal Toomeoru kaevule. Sealt pumpas pump vee Toome varemete vahele paigaldatud mahutisse, kust veega varustati Toomemäe ümbruse õppehooneid. Veevärgi kogupikkus oli toona neli kilomeetrit, meenutas Maastik. Õiget kanalisatsiooni toona veel ehitada ei osatud. Pigem pressis solk kaevudest välja, kippus tänavale ja ka haises.

Järgmine veevärk rajati Meltsiveski allikatele ning see avati 1929. aastal. Sealt pumbati vett Vanemuise teatri trepikojas asunud mahutisse. Järgnevatel aastakümnetel ehitati valmis palju veetorustikku. Vee puhastamise peale aga suurt ei mõeldud. 1980. aastate alguses voolas hinnanguliselt 110 000 inimese tekitatud solgivesi otse jõkke 31 väljalasketorustiku kaudu.

Siis hakati aga kooskõlastatult Moskva keskvõimuga projekteerima kanalisatsioonirajatisi. Täpselt samas kohas, kus täna avati veeskulptuur, alustati 1983. aastal esimese reoveepuhasti objekti ehitamist, kinnitas veevärgi juht Toomas Kapp. Selleks oli reoveekollektor. Kõrvale kerkis peagi pumpla. Siis aga nõukogude võim murenes ja kadus ka rahastus. Ehitus jäi aastateks soiku.

Alles aastal 1994 jätkati ehitusega, kui Šveitsi riik andis Eestile 6,4 miljonit franki tagastamatut abi. Veevärgi arendajad käisid seda raha endale nõustamas ning saidki suure summa. Aastal 1997 ehk 20 aastat tagasi hakkas reoveepuhasti Tartus lõpuks tööle. Kogu reovesi jõuab puhastisse alates 2004. aastast.

Täna täidab puhastitest väljuv reovesi kõige rangemaid keskkonnanorme. Reoveemuda enam ei haise. «Teeme sellest sooja ja elektrit,» viipas Kapp käega biogaasireaktori suunas. See skulptuur on tänutäheks kõigile neile, kes on andnud oma panuse sellesse, et jõuda praeguse tulemuseni ning ka neile, kes töötavad praegu selle nimel, et loodusesse väljuks üksnes puhas vesi.

Kapi sõnul on skulptuurist saanud juba ka omamoodi haridusobjekt. Kergliiklusteel mööduvad perekonnad ja lapsed küsivad ikka, et mis see on? Vanematel on siis võimalus selgitada, mis on vesi ja miks seda kujutatakse just sellise keemilise valemiga, rääkis Kapp.