/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Kuus talve tagasi ilmus Kanadas Whistleris peetud lumelaudurite MM-võistlustel Eesti eest starti keegi Kadri Pihla, kellest Eestis peaaegu keegi midagi ei teadnud. Aga kui ta siis lumelauakrossi rajale ehitatud kahe ja poole meetri kõrgusi trampliine vaatas... oh-oh-oo, tekkis küsimus: ei tea, kas julgebki neist üle lennata? Kuidagi ikka julges, ent MM-debüüt lõppes tagant kolmanda kohaga.
Kerime ajas kiiresti tänavusse talve, ja mis me näeme: lõppenud hooaja tulemuste põhjal on 34-aastane Pihla, keda enamik vaimusilmas nähagi ei oska (kujutlege siis: heledad üle õlgade ulatuvad juuksed, kaalu pisut üle 50 kilo), Eesti edukaim talisportlane.
Ei lähe see au ühelegi murdmaasuusatajale, kes laiutanud teleekraanidel ja ajalehtede külgedel, ega ammugi mitte laskesuusatajale. Mis siis, et meedia on loonud teistsuguse mulje: näiteks Postimees on kirjutanud tänavu Kadri Pihlast kõigest viiel juhul, Eveli Saue nimi on aga figureerinud ainuüksi märtsis Postimehe pealkirjades üle 20 korra.
Selleks, et selgitada tegelikult parim talisportlane, tuleb võrrelda tulemusi, mitte lasta end eksitada meedia kallutatud huvist ja kajastustest. Nõnda saigi kõrvutatud, kuidas esinesid Eesti lumesportlased tänavu MMil, kui häid etteasteid tegid nad MK-etappidel ning millise kohaga lõpetasid MK-sarja.
Pihla saavutas MK-sarja kokkuvõttes eestlastest selgelt parima tulemuse – 19. koha. Kolm parimat etapikohta olid tal 11., 15. ja 16., lisaks lõpetas ta neljal korral kolmanda kümne eesotsas, 21. või 22. kohal.
Need arvud räägivad selgest arengust, sest veel mullu ja tunamullu tuli tal enamasti rahulduda kolmanda kümne keskel või suisa neljandas kümnes. Tõsi, MMil tuli tal leppida kõigest 20. kohaga, ent see-eest tegi ta ajalugu ühel teisel suurjõuproovil.
Pihla on nimelt esimene Eesti sportlane, kes pääsenud maailma ekstreemsportlaste aasta tähtsündmusele, X Gamesile USAs Colorado osariigis Aspenis. Profaanidele olgu selgitatud, et X Games on ekstreemsportlaste hulgas hinnatum võistlus kui olümpiamängud. Sinna saavad kutse vaid need, kes kuuluvad maailma abso-luutsesse tippu. Ja Pihla ei olnud seal sugugi statist. 10. koht oli debütandilt üle ootuste kõva tulemus.
Pihla järel läheb Eesti talisportlaste tänavuses pingereas teine koht suusasprinter Peeter Kümmelile, kes sõitis Holmenkollenis MMil välja 6. koha. Pikki aastaid oli Kümmelit seiranud ebaõnn. Viimaks õnnestus kõik ideaalilähedaselt. Ent MM-finaali murdmise eufoorias ei maksa unustada, et sedapuhku jagus õnne ehk ülemäära paljugi. Nii veerand- kui poolfinaalist pääses ta edasi aja põhjal, nn lucky loser’ina.
Aga nagu elu on Kümmelile korduvalt ja valusalt näidanud, üksnes õnnele lootma jääda ei saa. Heade kohtade jahtimiseks tuleb oma sõidud lõpetada ikka kindlalt teisena, mitte nibin-nabin kolmanda-neljandana.
Kümmeli Eesti parimaks hindamist takistab tõsiasi, et vaid kahel MK-etapil, Rõbinskis ja Otepääl, suutis ta finišeerida esi-30s. Ka sprinterite arvestuses MK-sarjas teenitud 38. punktisumma pole selline, mille üle võiks uhkust tunda. Ütleme otse: tippkonkurentsis on see Harju keskmine.
Kolmas koht siinses edetabelis kuulub Eveli Sauele. MK-etappidel jõudis ta koguni 11 korral esimese 30 sekka ning sõitis parimatena välja 9. ja 10. koha, aga eks nii suurt saaki soosis ka rohke MK-startide arv – tervelt 22. Seevastu MMil jäi ta parimaks 12. koht, mis jääb alla nii Peeter Kümmeli 6. kohale Holmenkollenis kui Kadri Pihla 10. kohale X Gamesil. Ka MK-sarja kokkuvõttes jäi Saue Pihlaga võrreldes tahapoole, 28. kohale.
Kui sellest, kahtlemata mõneti subjektiivsest pingereast midagi järeldada, siis igal juhul seda, et edukus ei sõltu sugugi rahast ja taustajõududest. Murdmaasuusatajate rahakott on tunduvalt paksem ja abimeeste armee märgatavalt arvukam kui laskesuusatajatel. Aga Pihla, kel pole ainsatki abilist ja kes saab lemmikalaga tegelda suuresti tänu prantslasest sõbra abile ja toele, trumpab mõlema suusaala esindajad ikkagi üle.