/nginx/o/2011/03/30/548733t1h34a7.jpg)
Kaagvere erikoolis oli veel kümmekond aastat tagasi kartser, kus üle piiri läinud õpilased oma tegude üle järele mõtlesid. Nüüd erikoolis sellist kohta enam pole, kuigi kasvandike tunded keevad seal ikka üle.
Kartser jääb erikoolis minevikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kartserit ka enam ei tule,» kinnitab Kaagvere erikooli direktor Sirje Hänni. «Kinnipidamiskohad on karistuskohad, kuhu laps läheb siis, kui ta ületab seaduste piirid. Meie üritame koolis teda kasvatada ja mõista, miks ta nii ägedalt käitub, ning proovime teha kõik selleks, et enam nii ei juhtuks.»
Kuigi kartser jääb minevikku, vajab erikool õpilastele eraldusruumi, mis on tulevasse koolikompleksi ka kavandatud. «Eraldusruum pole rauduksega kartser,» selgitab direktor. «See on koht, kuhu endast välja läinud laps läheb koos spetsialistidega.»
Üks neist on järelevalvetöötaja, kes aitab ära hoida uut vägivalda, ja teine psühholoog, kellel tuleb vihane õpilane tasapisi maha rahustada ja oma pingetest rääkima panna.
«Ega Annika ju pliiatsi pärast seda kappi ümber löönud,» märgib Sirje Hänni. «Pliiats pani vaid i-le punkti, probleemid on hulga kaugemal ja sügavamal. Sellepärast tulebki lapsega rääkida ja see annab tulemust. Ta peab teadma, mida tohib teha ja mida ei tohi.»
Praegu õpivad ja elavad erikooli tüdrukud endises abihoones, kus eraldusruumiks kohta pole. Suuremate konfliktide tekitajad viiakse seal teistest õpilastest eemale.
«Põhimõte on see, et kui lapsel on kriis, peab keegi meie töötajatest tema kõrval olema ja aitama tal kriisist välja tulla, isegi kui vihane laps seda ei taha,» ütleb direktor.