/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
Tartumaa kajastamine on jäänud meedias lahjaks. Erinevalt teistest maakondadest paelub siin toimuv eetris ja leheveergudel vähe tähelepanu. Meie häält pole kuulda. Linn teeb kõik enda promomise ja atraktiivsemaks muutmise nimel, kuid maakonnas ei ole edasiminekut.
Teised maavanemad ja ametnikud otsivad meediaga agaralt kontakti, kirjutavad leheveergudel ja on pildil. Uuel iseseisvusajal ei ole meie maakonnas esile kerkinud selliseid arvamusliidreid nagu mujal maavanemad olnud Toomas Kivimägi, Urmas Klaas või Rein Aidma.
Muutusi on vaja
Endine maavanem Jaan Õunapuu pihtis aastaid tagasi enne poliitikasse siirdumist raadiointervjuus, et Tartu linnaga pole võimalik asju ajada, sest raske on suhelda. Linnapea Ansip olevat karismaatiline. Maakonda koheldakse kui väikevenda.
Tema ütlemises oli tõetera. Ansip oli konkreetne, väljaütlemistes otsekohene, ta ei armastanud ümmargust juttu. Järelikult ei olnud toonasel maavanemal mõjuvat sõnumit, et olla linnale võrdne partner.
Võib-olla on meie maakonnale saanud saatuslikuks seotus Rahvaliiduga. Võib-olla on senised maavanemad istunud vales paadis, mispärast on ehk tulemata jäänud mõnigi vajalik investeering.
Majanduskriis tühjendas omavalitsuste rahakotti, riik vähendas tulubaasi ning uusasumeid kerkis linna ümbrusesse vähem. Mõni aasta tagasi pakuti leheveergudel välja mõte vähendada Tartumaal valdade arvu. Idee tõi kaasa üldise kriitikatormi. Tegutsemisega jäädi toppama.
Nelja linna ümbritseva valla asemel võinuks juba ammu olla üks suur rõngasvald, keskuseks Tartu.
See oleks andnud märkimisväärse kokkuhoiu. Kui suure valla keskus asuks Tartus, liiguks info ametiasutuste vahel kiiresti ja asjaajamised koonduksid kindlatesse kohtadesse, kust inimesel on lihtne asjatoimetustele vastust saada. Praegu peab bürokraatiaga piike ristama vallas ja kui sealt abi ei saa, võtma ette ikkagi tee linna, kulutades aega ning raha.
Mitu maakonda peab agaralt arengukonverentse, kuid meil pole seni olnud esinduslikke foorumeid. Kas kaugemale vaatav plaan on Tartumaal ikka olemas? Laevaliiklus Pihkvaga olnuks meil samuti, kui maakond oleks tulnud tegudes linnale ühes tempos järele. Koos asju ajada on lihtsam ja sõnal arvestatavam jõud.
Mis kõik võiks olla
Senisest enam vajab tähelepanu Elva, millest võiks kujundada spaaturismi keskuse. Alatskivi ootab äratamist koos Peipsiäärega. Atraktiivne loss ja sealne loodus ei jäta kaugelt tulijat külmaks. Lisaks vanausuliste asuala, millist mujal Euroopas vaevalt leiab.
Maakond ei müü ennast turismiobjektina. Linnu- ja matkaradade voldikuid võib tonnide viisi trükkida, ent kui puudub sihtrühm, kellele turundada, on tegemist ressursi raiskamisega.
Maalilise Pangodi järve äärde võiks rajada puhkeküla. See meelitaks ligi ööbijaid ja kokkuvõttes jäetaks sinna raha, võitja oleks kohalik vald. Maakonnas asuvad kämpingud ja ööbimiskohad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, neid võiks aga olla oluliselt rohkem. Autokaravanide parkimine on Tartumaal varjusurmas, lähim normidele vastav koht asub Pühajärve ääres.
Kui tõmmata paralleele Leedu või Lätiga, kuhu viimastel aastatel on tekkinud pilkupüüdvaid täispuidust motelle ja söögikohti, oleme naabritega võrreldes vaeslapsed.
Euroopa Liidu regionaalarengu meetmete ja tõukefondide raha on olemas, miks selle siiatoomiseks midagi ei tehta? Kostab vaid hala, et inimestel pole tööd ja jagada tuleb sotsiaaltoetusi. Samas ei tehta ise midagi järje peale saamiseks.
Järvamaa areneb jõudsalt. Paide Vallimäel avati hiljuti atraktiivne Ajakeskus. Mäo kolmnurka kerkib Mini-Eesti. Meilgi võiks olla midagi teiste seast esile tõstvat ja siiapoole tõmbavat. Kui Tartu vallavanemal Aivar Soobil õnnestub aasta pärast avada plaanitud jääajakeskus, siis müts maha.
Senised Peipsiääre turun-damise katsed on osutunud tagasihoidlikuks. Turundatakse küll Sibulateed, aga asja ennast pole veel olemaski. Pilliroosaare ehitamisest Peipsile oli ajakirjanduses juttu, aga see projekt kadus nagu kevadine lumi.
Maavanem nähtavaks
Lähiaastatel seisab ees oluliste majanduspoliitiliste otsuste langetamine, mis kaugemas perspektiivis mõjutavad nii maakonna kui linna arengut. Näiteks paljuräägitud Rail Baltica.
Tänini ei ole selge, kust hakkab tee kulgema – kas Tartu või Pärnu kaudu. Omaaegse Pärnu maavanema Toomas Kivimäe sõnavõtud kiirraudtee ehitamisest Pärnu kaudu olid veenvad ning muljetavaldavad otsustajatele Daugava kaldapealsel ja Berliinis.
Kui siinkandis on keegi rääkinud Rail Balticast, siis on südant valutanud Tartu linn ja siit valitud riigikogulased. Tegutseda tuleks sellegi nimel, et paari aastakümne pärast tuhiseks siitkaudu läbi Peterburi-Berliini Nordexpress. See pole utoopiline idee, vaid on täiesti teostatav.
Meil ei ole maavanemat vaja vaid selleks, et välja kuulutada bussiliinihange, keelata järvejääle minek või tegelda sotsiaaltööga.
Omavalitsuste liidul on kõiges palju suurem sõna- ja otsustamisõigus, maavanemale on jäänud esindusfunktsioon: ta peab kõnesid, annab aumärke, korraldab tublimatele mõne vastuvõtu ning lõikab linti koolimaja või ettevõtte valmimisel.
Kas selleks peab olema ametis kõrgepalgaline ametnik? Vist mitte. Eestis on kahetasandiline omavalitsus, üleminek ühetasandilisele nõuaks poliitilist otsust, mida aga ei julge veel langetada ükski poliitiline jõud.
Maavanemal pole ka legitiimsust. Ehk on targem tulevikus valida hoopis mingi maakogu sarnane institutsioon, mis teeks omavalitsusliiduga koostööd, ja nende kahe hääl oleks jõulisem.
Kui maavanema institutsioon peakski jääma, tuleb selgelt määratleda funktsioonid ja õigused, nii et tema hääl muutub jõulisemaks ja isik nähtavamaks.