Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Igasugust hookuspookust ei maksa uskuda, aga väike närvikõdi lisab elule värvi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ouija-laud (hääldus: ui:dža) on 19. sajandi lõpust saadik olnud populaarne nii teismeliste kui müstikute seas, luues illusiooni, nagu saaks selle kaudu suhelda vaimude maailmaga. Tegelikult liigutavad laua peal olevat noolt meie endi käed, kuigi need liigutused pole tahtlikud ega teadlikud. | FOTO: Kertu Rajasaare

Ajal, mil inimesed lasevad oma elu juhtida pendlil, kristallidel ja maagilistel jõududel, tasub küsida, kas mõnda mõistusevastast nähtust saaks siiski mõistusega seletada.

Noora Nettanit, 12-aastast tüdrukut Tartust Vanemuise tänavast, on juba pisikesest piigast peale võlunud luukered ja pealuud, mitte mannavahune klassikaline tüdrukute maailm. «Ta on tüdruk, kellest printsessid on kõige suurema kaarega mööda läinud,» tunnistas tema ema Kertu Rajasaare.

Teiste süngevõitu asjade kõrval köidab Noorat ouija-laud: 19. sajandi lõpus Ameerikas loodud mäng, mille kohta usutakse, et selle kaudu saab suhelda teispoolsusega. Eestlastele tuleb ehk sellesarnase mänguna teismeliseeast tuttav ette tagurpidi keeratud taldriku abil vaimude väljakutsumine.

Kui Noora ema märkas tütre huvi sellise laua vastu, asus ta uurima, kust saaks selle lapsele sünnipäevaks osta. Ent ükski internetis müüdav ouija-laud polnud Kertu Rajasaare arvates piisavalt ilus, seega tekkis tal mõte teha see ise.

Tähendusega kaunistused

Ema ja tütar olid käinud Tartu trükimuuseumis õppimas siirdetehnikas pildi kandmist puidule. Ta lasigi nüüd sõbrannal lõigata välja vineerist lauaplaadi ja selle juurde kuuluva noole ning kaunistas need piltidega, mis tütart võiks kõnetada.

Võib ju arvata, et selles üle saja aasta vanuses majas elanud hinged püüdsid tüdrukutega kontakti võtta.

Ta kandis ouija-lauale muu hulgas ka 20. sajandi esimeses pooles elanud Mehhiko maalikunstniku Frida Kahlo autoportree «Kaks Fridat». Nimelt vaimustub Tartu lastekunstikoolis käiv Noora selle kunstniku loomingust ning püüdis tema pilte juba viieaastaselt järele joonistada.

Ema salajasest meisterdamisest polnud Nooral aimugi ning mõistagi oli tema üllatus suur, kui ta selle erilise kingi kätte sai. Kuid kes nüüd imestab, miks peaks küll üks noor neiu ema õhutusel vaimude maailmaga tegemist tegema, on valel teel.

Noora on ouija-laua tausta uurides saanud teada, et kui sõbrannaga kinnisilmi istuda ja sõrmedega õrnalt südamekujulist noolt puudutada, hakkab nool liikuma, siis pole see teps mitte maagia, vaid puhas teadus.

Kertu Rajasaare (vasakul) meisterdas oma tütrele Noorale ouija-laua 12. sünnipäevaks. Ent nii ema kui tütar suhtuvad sellesse kui lõbusasse meelelahutusse ja ilusasse sisustuselementi, mitte kui maagilisse rituaali. / Foto: Kristjan Teedema

«Kui sa küsid küsimusi, millele tegelikult vastust tead, siis alateadvuses hakkab aju su lihaseid liigutama, nii et sa ei pruugi teadagi, et ise noolt liigutad,» on Noora internetist ouija-laua kohta tehtud uuringutest lugenud.

Ühel õhtul proovis Noora külla tulnud sõbrannaga, kuidas see müstiline laud siis töötab. «Piinlik oli, me mõlemad saime teineteise kohta teada asju, mida varem ei teadnud,» tunnistas tüdruk. Nende küsimuste peale hakkas nool aeglaselt tähtede ja numbrite vahet liikuma, kuni tüdrukud said teada, et nendega «vestleb» inglise keeles poiss, kes olevat viie- või kuueaastane ja suri 1946. aastal.

Võib ju arvata, et selles üle saja aasta vanuses majas elanud hinged püüdsid tüdrukutega kontakti võtta, sest müstilisi asju on nende kodus veelgi juhtunud. «Eks siit majast oleks neid vaime võtta küll,» muigas Kertu Rajasaare.

Võõras nägu peeglis

Näiteks ühel pimedal talveõhtul oli ta üksi Noora toas, mida valgustas vaid kardina vahelt tuppa paistev tänavalaterna kuma. Tema pilk jäi pidama vanal ovaalsel puitraamiga peeglil, mis tütre toas kummuti kohal seinal ripub. Laternavalgus paistis otse peeglisse.

Ta jäi enda peegeldust vaatama ja märkas ehmatusega, et tema ühegi grimassita nägu hakkas peeglis moonduma. Ta läks korraks toast välja, ent nähtu jäi niivõrd hinge kriipima, et ta läks peegli ette tagasi: tema nägu hakkas taas moonduma, kuni peeglist paistis kolp.

«Jooksin teise tuppa guugeldama,» rääkis naine.  Ta lisas, et füüsikaõpetaja tütrena ei saa ta sedalaadi nähtuste puhul uskuda maagiasse, vaid hakkas otsima mõistusepäraseid selgitusi.

Need on täiesti olemas. Ta leidis artikli, milles kirjeldatakse hämaras toas peeglisse vaatamise katseid: et aju ei tunne hämaras nähtut ära, hakkab ta mälupiltide põhjal pakkuma mustreid, mis võiks peeglist paista.

On kirjeldatud järgmist katset. Istuge hämaras toas suure peegli ees nii, et peegel jääb umbes 40 sentimeetri kaugusele ning selja taga on nõrga valgusega lamp, näiteks 25-vatise pirniga. Proovige järele, mis juhtub, kui jälgite umbes ühe minuti jooksul peeglist oma nägu!

KOMMENTAAR

Andero Uusberg, psühholoogia järeldoktor Stanfordi ülikoolis / Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kuidas seletada ouija-laua, pendli, veesoone otsimise vitste ja teiste maagilisena tunduvate nähtuste toimimist?

Mina oskan kommenteerida selliste müstiliste mõõteriistade toimimist juhul, kui peame «toimimise» all silmas mõõdiku kasutaja tunnet, et näidikut liigutab miski või keegi muu peale tema enda.

Tegelikult liigutab näidikut ikka selle kasutaja ise. Aga on täiesti mõistetav, et need liigutused pole tahtlikud ega teadvustatud.

Liigutamine on ajule keeruline ülesanne. Miks muidu tuleks elu alguses näiteks käimist nii pikalt õppida. Et selle ülesandega hakkama saada, jagab aju liigutuste juhtimise hierarhilistele tasanditele ja kontrollib teadlikult vaid kõrgeimat.

Näiteks kui teadvuses sünnib otsus toas tuli põlema panna, viiakse see ellu pika teadvusevälise kaskaadi kaudu.

Otsus tõlgitakse liigutusteks (näiteks «vii parema käe nimetissõrm lüliti juurde») ja igaüks neist signaalideks kümnetele lihastele, mis ühes lihtsas liigutuses osalevad.

Nagu telefonimängus, võivad mõned neist sõnumitest masinavärgis veidi moonduda. Kui inimese keha alluks täielikult tahtele, ei viskaks ükski korvpallur kunagi mööda.

Selles on lihtne ka ise veenduda – tõstke näiteks käsi silmade kõrgusele ja püüdke seda absoluutselt paigal hoida.

Müstilised mõõteriistad paistavad olevat ehitatud just nõnda, et inimese liigutuste juhtimise süsteemis sisalduvast loomulikust mürast piisaks, et näidikud liikuma panna.

Kui liigutuste ebatäpsus paneb müstilised mõõdikud liikuma, siis selle liikumise müstilisena tunnetamisel tuleb appi ka inimese tajusüsteemi oskus infost mustreid otsida ja leida. Kes on kunagi pilvi vaadelnud, teab ilmselt hästi, kui hõlpsalt vaatab kondenseerunud õhuniiskusest vastu mõni nägu või loom.

See illusioon annab aimu järjekordsest teadvusevälisest nipist, mida aju oma töö lihtsustamiseks kasutab.

Aju kõrvutab aistingute kaudu maailmast saabuvat infot pidevalt mälus olevate teadmiste ja mustritega.

Piisava kokkulangevuse korral jätab aju aistingute põhjaliku töötluse katki ja loob tajumulje osaliselt mälu põhjal.

Sel põhjusel on näiteks oma tekstist trükivigu keeruline leida: kuna aju teab väga hästi, mida on tahetud kirja panna, siis ei vaevu ta kõiki tähti tähelepanelikult üle lugema.

Uskumus, et pendlit või ouija-noolt liigutavad müstilised jõud, on seega suur osa põhjusest, miks inimesed nende vahendite liikumist müstilisena tajuvad.

Ouija laua mängureeglid. / Foto: Kristjan Teedema

Tagasi üles