Igasugust hookuspookust ei maksa uskuda, aga väike närvikõdi lisab elule värvi

Ouija-laud (hääldus: ui:dža) on 19. sajandi lõpust saadik olnud populaarne nii teismeliste kui müstikute seas, luues illusiooni, nagu saaks selle kaudu suhelda vaimude maailmaga. Tegelikult liigutavad laua peal olevat noolt meie endi käed, kuigi need liigutused pole tahtlikud ega teadlikud. Foto: Kertu Rajasaare

Ajal, mil inimesed lasevad oma elu juhtida pendlil, kristallidel ja maagilistel jõududel, tasub küsida, kas mõnda mõistusevastast nähtust saaks siiski mõistusega seletada.

Noora Nettanit, 12-aastast tüdrukut Tartust Vanemuise tänavast, on juba pisikesest piigast peale võlunud luukered ja pealuud, mitte mannavahune klassikaline tüdrukute maailm. «Ta on tüdruk, kellest printsessid on kõige suurema kaarega mööda läinud,» tunnistas tema ema Kertu Rajasaare.

Teiste süngevõitu asjade kõrval köidab Noorat ouija-laud: 19. sajandi lõpus Ameerikas loodud mäng, mille kohta usutakse, et selle kaudu saab suhelda teispoolsusega. Eestlastele tuleb ehk sellesarnase mänguna teismeliseeast tuttav ette tagurpidi keeratud taldriku abil vaimude väljakutsumine.