Kommentaar: Pere Leib kolmandat kohta ei tahtnud

, Võrkpallivaatleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valeri Maksimov.
Valeri Maksimov. Foto: Sille Annuk

Igatahes ei pingutanud Tartu Pere Leiva meeskond Schenkeri liigas pronksmedali saamiseks piisavalt. Pärast poolfinaalis pärnakatelt saadud kaotust oli kolmanda koha mäng Ozolnieki Poliursiga palju vähem vaadatav. Näod, olek ja liigutused rääkisid selgelt, et pronks pole see, mille järele pealinna sõideti.


Seda tuleb ette sageli ja igal tasemel, et suurte plaanidega finaalturniiril võistleja ja esikohamängust napilt kõrvale jäänu ei leia endas tahet teha veel üks ponnistus kõige kahvatumat karva medali omandamiseks. Kolmas või neljas koht – sel pole suurt tähtsust, kui plaanis oli lahingu andmine Baltimaade parimale.

Aga võinuks pingutada, vähemasti pingutamist harjutada, kehaline ja psüühiline valmisolek on ju treenitav. Publikut oli täismaja, rahvas tuli vaatama Eesti kolme tugevamat meeskonda ja seda, kuidas Läti ainuke klubi medalita jäetakse.

Rahulduse sai tulemusest (ilmselt mitte mängust) vaid lätlaste kärarikas ergutuskamp. Läti võrkpalli juhtkond tuli Tallinna kõige kõrgemal tasemel, võitu tartlaste üle tähistati kaugele kõlavalt nii püünel kui puhvetis.

Ozolnieki meeskonna poolehoidjatel oli rõõmustamiseks veel üks põhjus. Poliursi peatreener on 78-aastane Läti võrkpalli grand old man Zigismunds Grigol­­junovi, Pere Leiva peatreener Rainer Vassiljev saab suvel alles 28. Vara veel vanainimest maha kanda, rääkis mentor muhevil näoga.

«Minu meeskond pole individuaalsetelt oskustelt nii hea kui Eesti tugevamad, aga meeskonna vaim on meil tugev,» ütles ta siinkirjutajale pärast võitu leibkonna üle.

Tõestust pole vaja kaugelt otsida: teel finaalturniirile lõi Poliurs auti Läti meistri Riia Lase. Veterantreener seletas toimunut järgmiselt: «Lase on paremini komplekteeritud, aga minu poisid on ühtsemad ja oskavad olemasolevat pagasit paremini ära kasutada.»

Tartu meeskond mängis maha võidetavaid geimilõppe, sest polnud meest, kes kõige kaalukamas mängufaasis veatult sööta või lüüa suutnuks.

Kristjan Kais, meeskonna staažikaim liige, ütles teadvat, kes on sellisteks mängijateks mujal: «Pärnu meeskonnas

lõi lõpupalle hästi Jaanus Nõmmsalu, Poliursil Valerijs Lomakins, Selveril Argo Meresaar. Meil mängitakse lõpus Martti Juhkami peale, aga seekord koostöö hästi ei toiminud.»

Kais ei mänginud peitust, vaid ütles keerutamata: «Meie olnuks Selverile finaalis kõvem vastane kui Pärnu.»

Baltikumi parim on selgitatud, selleks sai viiendat korda järjest Tallinna Selver. Peatselt asutakse selgitama, kes on Eesti parim. Pere Leival avaneb võimalus kaotused võitude vastu vahetada.

Võidukas lõpp tuleb kõne alla vaid juhul, kui Eesti meistrivõistluste eelmängud õnnestub läbida komistamata. Selver pole võitmatu, Pärnu meeskond ka, aga mitte nii, et mängime nagu alati või samamoodi kui teised. Mängu rajamine jõule on levinud kui seagripp: kõik on haiged ühtemoodi ja terved ei kipu tõbiseid massiliselt vaatamas käima.

Erinevalt paljudest olen veendunud, et ei tasu kasvatada üht-kaht mängijat, kelle hooleks jätta viimased pallid.

Viimaseid ja nendele eelnevaid palle tagugu need, kellele luuakse parim löögipositsioon ja kelle psüühika selleks valmis on. Mitte nii, et kõik tõsted lähevad diagonaalründajale, keda kolmene blokk aegsasti passib. Brasiillased nii ei tee, seal löövad kõik, keegi ei jää ka lõppmängus töötuks. Tasub õppida maailma parimatelt. Õppida, mitte kopeerida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles