Kunstnik on näitusel kohal. Nii kaude kui vahel ka otse ja personaalselt de facto. Eneserefleksiivselt vähem või rohkem – alati. Sest alati peegeldub autor oma töös.
Kunstnik on kohal
/nginx/o/2017/07/19/6907049t1h911f.jpg)
23. veebruar 2011, 12:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstnik peegeldub vastu. Kunstnik peegeldab vastu. Ka oma ajastut. Kunstnik on vera ikona – tõe ikoon. Peegel näitab tõde. Ka kõverpeegel. Kunstnik ei ütle kunagi otse. Alati millegi läbi, millegi kaudu. Kui ta ei ütle otse, ka siis on ta kohal.
Vahel läheb ta mööda linke kõndima, ja läheb aina kaugemale, olles aga ikka kohal. Avastades avastamata seoseid.
Kunstnik on kohal ka siis, kui ta ei ole kohal. Kunstnik on alati kohal. Ka siis, kui teda ei näe, ei pane tähele. Ei rahastata. Vastupidi, kunstnik ise rahastab: galeriid ja kriitikat, kunsti- ja kunstitarvete turgu, kunstikogujat ja kunstiinstitutsiooni. Jne. Kunstnik jagab. Kunstnik laulab, tantsib, mängib ja teeb ka sporti. Kui vaja.
Kunstnik on kõiges – kohal. Ja ühtlasi ka varjus. Kunstnik on kohal ambivalentselt, puäntlikult, mentaalselt. Ja alati inspireeritud. Kunstnik näeb ka ilu. Kunstnik vaatab ilu. Kunstnik reageerib ilule. Kunstnik on kohal ka kriitikas. See tähendab, et kunstnik on kriitiline. Kunstnik võib kriitiline olla kõige suhtes.
Kas kunstnik võib ka olla millegi kohal, ja miski on temast allpool? Kuidas ta on millegi kohal? Lendab? Kui kõrgel? Kõrgrõhuharjal? Mis suunas? Terviklikkuse suunas? Täiuse suunas? Mis kiirusega? Mille kohal?
Tänuavaldus kunstnikule
Kahtlemata on eelnevad read hommage kunstnikule, ja mõjutatud mitte ainult Mehhiko kultuuriesseistist ja luuletajast Octavio Pazist, vaid samavõrd ka Tartu kõrgema kunstikooli õppejõudude näitusest «Eneserefleksiivne II. Kunstnik», mis vahetab kunstniku üle mõtteid.
Tartu kunstikuul aastal 2006 keskendus õppejõudude ühisnäitus Tartu kõrgemas kunstikoolis õpetatavate erialade refleksioonile, jätkunäituse tulipunktis on kunstniku (enese)refleksioon.
Me kõik oleme osalised ühtses vereringes – sootsiumis. Kui ühiskonnas leiavad aset olulised muudatused, kajastub see vähem või rohkem ka kunstis ja kunstniku staatuses. Siis tuleb taas üle vaadata kunstniku mõiste. Kas ka uuesti defineerida?
Mida tähendab olla kunstnik nüüdisaja maailmas? Tänapäeva Eestis? Nüüdses Tartus? Kas kunstnik on sotsiaaltöötaja? Teenindaja? Valgustaja? Kannataja? Maailma valu vahendaja? Unistaja? Meelelahutaja? Terapeut? Kas aitaja või osutaja? Või osataja? Mõistja? Ja mõistetud?
Kunst ja publik
Kunstniku professiooni määratlemisega tegeleb lisaks vastavale erialakoolile ka osa kunstnikke. Kui kunsti ja publiku vahele sugeneb liiga lai veelahe, võetakse teema üles ka laiemalt.
Selline kriitiline seis näib praegu akumuleeruvat. Viiteid Eesti ajakirjandusele: Anders Härm, «Kui kultuurist saab ripats» (EPL, 13. detsember 2010); Sirbi erinumber «Kunstitöötajate Hääl» (11. veebruar 2011).
Probleemi lisab ka nn kaasaegne kunst, mis 20-aastase siinmail eksisteerimise aja jooksul pole just päris kodunenud.
Sellise teemapüstitusega näitus ei saa läbi ilma 20. sajandi märgilise kunstniku Joseph Beuysita. Tema rajatud antropoloogiline kunstiliik, sotsiaalne skulptuur, kaasab teosesse tegevalt ka vaataja. «Igaüks on kunstnik» (Beuys). Beuys on näitusel kohal parafraasi kaudu.
Jätkates hommage’iga: kui tööd on kohal – omal kohal –, siis nad asuvad dialoogi. Ka vaatajaga. Kui tööd veel ei ole omal kohal, siis nad vaikivad. Näitus on – kohal –, kui tööd on omal kohal. OK.
Kunstnik on kohal, näitus on kohal, aga kus on vaataja? Vaataja on ka kohal. Ja on ka inspireeritud. Loogiline. Ja mõtleb edasi. Ja mõtleb omamoodi. Nii saab ruum mõtteid ja vaateid täis. Palju mõtteid ja vaateid – sellest, kes ja milleks on kunstnik.