Priit Pullerits: enne hüppa, siis nõua

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Möödunud nädalavahetus Otepääl ei andnud üksnes lootust, et Andrus Veerpalu võib selgi talvel imet teha, vaid kinnitas, et nädal enne MK-etappi meedias taas tõstatatud küsimus, miks Eestis laiub meeste ja naiste palkade vahel euroliidu suurim lõhe, on vägagi küsitav kisa.


Et mis on spordil ühtäkki pistmist palgavahega? Küll ja küll, kui vähegi vaagida.

Kui õhtul töölt koju lähete, olete ju väsinud? Olete. Miks? Sest olete kulutanud energiat. Nii vaimset kui füüsilist. Isegi siis, kui te pole teinud suurt muud, kui arvutiekraani jõllitanud ja klahve klõbistanud.

Kui räägime keskmistest näitajatest, siis kummal on energiat rohkem, kas naistel või meestel? Meeste süda lööb keskmiselt tugevamini. Meeste lihaskond on võimsam. Meeste kopsumaht on suurem. Meeste hapnikutarbimise võime on parem. Loetelu võib pikalt jätkata.

Loodetavasti ei vaidle keegi vastu sellele, et sama töö võivad kaks inimest teha ära erineva tulemuslikkusega. Võtame näiteks keskmise mehe ja keskmise naise. Oletame, et nende enamik näitajaid on võrdsed: oskused, kogemused, väljaõpe jm. Aga ühes ei saa nad kunagi võrdseks – keskmisel mehel on loodusest antud rohkem energiat ja võimeid. Sedasi ei saa juba looduslikult olla keskmise naise ja keskmise mehe tootlikkus võrdne.

Õiglane palk peaks sõltuma ka tööviljakusest. Mitte sellest, et kaks samal ametikohal inimest viibisid samal tööl võrdse aja, kella kaheksast viieni. Kui see nii oleks, kalduks majandus pikapeale samasugusesse kreeni, nagu juhtus hiljuti kinnisvara- ja finantsmulli korral. Majanduse loogika ei hooli kübetki sellest, mida arvab palkade kohta mingi soolise või võrdõiguslikkuse volinik.

Aga ikkagi võivad skeptikud küsida, mille alusel siiski väita, et meestel on rohkem energiat ja võimekust kui naistel. Siin jõuamegi ringiga tagasi spordi juurde, kus kõik on objektiivselt mõõdetav. Sekundid ja sentimeetrid ei tee meeste ja naiste vahel mingit vahet.

Alustame näiteks suusatamisest. Neli päeva enne Otepää MK-etappi toimusid Põlva külje all Mam­mastes Eesti meistrivõistlused murdmaasuusatamises. Mehed pidid sõitma naistest poole rohkem, nagu Otepää etapilgi, ent siiski läbisid paremad neist, nagu Veerpalu ja Aivar Rehemaa, Mammastes 5 km pikkuse ringi 15 protsenti kiiremini kui paremad naised. Otepää MK-etapil, nagu kõigil suusavõistlustel, oli meeste sprindidistants samuti palju pikem kui naistel. Huvitav, miks meestelt rohkem nõutakse? Ja miks mehed rohkem suudavad?

Vaatleme spordialade kuningannaks peetavat kergejõustikku. Eesti meeste ja naiste rekordite võrdluses selgub, et 100 m jooksus (kiirus) on vahe meeste kasuks 12 protsenti, 5000 m jooksus (vastupidavus) 17 protsenti, kaugushüppes (plahvatusvõime) 15 protsenti ja teivashüppes (kiirus, jõud, painduvus, osavus) 30 protsenti.

Ükskõik mis alade taset võrrelda – olgu ujumist või tõstmist, sõudmist või golfi –, on meeste tulemused kõikjal mäekõrguselt paremad. Ka males, muide, kus maailma saja parima mängija edetabelisse mahub vaid üks naine, Judit Polgár 53ndana.

Aga äkki on naised edukamad kollektiivsetel, mitte individuaalaladel? Küsisin Tartu Rocki korvpallimeeskonna peatreenerilt Indrek Visnapuult, mis tulemusega lõpeks kohtumine Eesti nais- ja meeskonna vahel. «Oi, ma ei kujuta ettegi!» hüüatas ta. Kui pakkusin, et 120:30 meeste kasuks, vastas ta: «Kindlasti. See tuleb väga ühepoolne mäng.»

Uurisin Eesti jalgpallimeeskonna kauaselt kaitseliini tugitalalt Marek Lemsalult, mis skooriga võiks tema alal lõppeda meeste ja naiste rahvuskoondise kohtumine. «See tuleb masendav,» vastas ta. «Ma ei tahaks seda pilti isegi näha.» Selles, et mehed lööks kahekohalise arvu väravaid, ei kahtle Lemsalu kübetki.

Loomulikult leidub tuhandeid tublisid naisi, kes on kõvasti võimekamad keskmisest mehest, seda nii spordis kui tööl. Aga rääkides keskmistest, nagu räägivad keskmisest Eesti palgalõhe kritiseerijad, näitab sport, et tootlikkuse aspektist on meestel naiste ees märgatav edumaa.

Pole meeste süü, et loodus on nii sättinud. Mõistagi jääb iseküsimuseks, kas mehed seda edu tööpostil realiseerida tahavad ja suudavad. Kõik neist ei ole Veerpalud. Isegi Rehemaad mitte. Nagu kõik naised ei ole Šmigunid.

Tagasi üles