Piirissaarest. Ausalt ja ilustamata

Karl Pütsepp Foto: TPM

Piirissaart tabanud järjestikused tuleõnnetused on ehmatanud nii saarerahvast kui kogu Eestit. Kuid need põlengud pole selle väikese erakordse saare ainus mure. Piirissaar on kaotanud suure osa hiilgusest. Mida tuleks ette võtta?

Kohe alguses tuleb tõdeda, et Piirissaare olevik on tume ja  praegu ei paista tulevik toonigi heledamana. Maikuises suurpõlengus hävis vanausuliste kultuuri tuum – Saare küla pomoorlaste palvela. Lisaks pühakojale veel kolm elumaja.

Läinud nädalavahetusel puhkes leekidesse kaks elumaja Piiri külas. Kuigi kohalike kiire tegutsemine päästis ümberkaudsed majad hullemast, on piirissaarlased šokis. Saarele nii omastest tänavküladest on saamas hajakülad.

Paraku pole tulekahjud saare ainuke probleem. Vallajuhtide huvides paistab viimasel ajal olevat palju muud, ent mitte kohalikud vanausulised. Haruldane loodus on hävimas, sest saarel vohab pajuvõsa. Võsa armastavad aga metssead. Kohalikku turismimagnetit, sibulapeenraid, paari aasta pärast enam ei näe, ühtlast seasongermaad see-eest aga küll.

Ometigi ei suuda mina ja paljud teised jätta saart lihtsalt vaikselt hääbudes hävima. Piirissaar on erakordne paik! Kui mujal Peipsimaal on paljud vanausuliste asulad eheduse ning autentsuse kaotanud, on Piirissaar tänu saarelisusele säilitanud palju eripärast.  

Nagu kõike seda veel vähe oleks, jääb 2017. aasta Piirissaare vallale suure tõenäosusega ilmselt ka viimaseks tegutsemisaastaks. Juba paar aastat on õhus küsimus: kellega liituda?

Eelmisel aastal küsiti piirissaarlastelt, millise omavalitsuse koosseisus nemad oma tulevikku näevad. Ülekaalukalt soovisid saareelanikud liituda Tartu linnaga.

See on samas täiesti loogiline. Piirissaare tõmbekeskus ei ole Meeksi, Räpina, Kallaste ega Mustvee. Piirissaare tõmbekeskus on Tartu. Seal käib enamik kohalikest tööl, lapsed käivad Tartus koolis, Tartus asuvad paljude piirissaarlaste talvekodud ning turistidele on just Tartu Piirissaarele reisimise algpunkt. Kui iseseisva vallana jätkata ei saa, on loogiline, et Piirissaar liitub Tartuga.

Piirissaare erakordsust on raske üle hinnata. Saare rahvastik on kirju: põhiliselt vanausulised (pomoorlaste haru) ja õigeusklikud venelased ning luterlastest eestlased. Kusjuures enne Teist maailmasõda oli kõigil usurühmadel ka oma kogudusehoone. Piiri külas asusid luteri ja õigeusu kirik ja vanausuliste palvela. Saare külas veel üks vanausuliste palvela.

Nüüd, aastal 2016 on neist traagilistel põhjustel alles ainult uhke apostlite Peetruse ja Pauluse õigeusu kirik Piiri külas. Kuid seegi seisab tühjana.

Vanausuliste igapäevaelu keskmes on usk. Seetõttu on ülioluline, et Piirissaar saaks taas palvela. 19. sajandist on saarel pidevalt vähemalt üks vanausuliste palvela asunud.

Praegu tehakse plaane ehitada uus, lihtne palvela Piiri külla (enamik vanausulisi elab just Piiri, mitte enam Saare külas). Kuid murekoht on raha.

Vana palvela oli küll kindlustatud, ent küllalt ootamatult on tekkinud uus takistus – kellele raha anda. Aastasadu tegutsenud vanausuliste koguduse kõrvale on nimelt tekkinud ka uus.

Uue koguduse liikmetel pole Piirissaarega, ammugi siis vanausuga suurt seost. Ometigi on neil paberid korras ja vanal kogudusel mitte.

Nõukogude okupatsioonist alates on saar pidevalt oma endist hiilgust kaotanud. Teise maailmasõja ajal mõtlesid punaarmeelased, et Piirissaare pommitamine on sõja võitmiseks vältimatu, ning lausa 70 protsenti saare hoonestikust hävitati.

Kahekümnendatel-kolmekümnendatel elas saarel ligi 1500 inimest, nüüd on ametlikke elanikke 110, aastaringseid piirissaarlasi on veel vähem. Kolhoosikorra saabumisega kadusid silmapiirini ulatuvad sibulapõllud, tindibarakid, vaikselt ka kariloomad. Lõpuks koos nendega inimesedki. Elu saarel ei ole kerge.

Uuel iseseisvusajal on mõningad asjad muutunud. Piirissaare sadam on väga korralik ning korda on tehtud ka Laaksaare sadam, mille kaudu praam pidevalt inimesi mandri ja saare vahel veab.

Hiljuti avati jäätmekäitlusjaam, 1990. aastatel ehitati saarele piirivalvekordon koos radariga. Turistide arv on pidevalt kasvanud ning toonud sellega Piirissaart rohkem pildile.

Samas ei ole kõik muutused positiivsed: Piirissaar on Eestis tõenäoliselt ainuke vald, millel puudub toidupood. Tihenenud on põlengud ja mitmed majad on jäänud tühjaks. Inimesed ei soovi enam oma tulevikku Piirissaarega siduda.

See kõik muutub suvekuudel, mil saare elanike arv kolmekordistub. 12. juunil tähistatavale peetripäevale tulevad kokku ka välisriikides viibivad sugulased. Piirissaar elustub ning laua tagant aknast välja vaadates tekib mul tihti mõte, et ehk järsku olen ma hoopis saja aasta tagusesse aega sattunud. Laste kilked ja rõõmuhüüded ei kuulu enam tänapäeva Piirissaare argipäeva.

Kurb, et viimastel aastatel on Piirissaarel vanausuliste mured tagaplaanile jäetud. Piirissaare põliselanikest tähtsamaks peetakse hoopis Saare külas resideeruvaid tallinlasi, kes alles hiljuti endale Piirissaarel kodud on muretsenud. Viimasel ajal on nad jõuliselt ka ennast kui õigeid piirissaarlasi reklaaminud.

Tõsiasi on aga see, et Piirissaarel ei ole kaht omavahel vaenutsevat kogukonda – on piirissaarlased ja mõningad uuselanikud, kes ei ole saarel mitte selle erakordsuse ja ainulaadsuse, vaid oma isikliku huvi ning kasu pärast. Sellest on kahju.

Vaenuõhutamine, mis paaril korral on isegi kähmluseni viinud, ei tule kasuks mitte kellelegi. Kõige vähem Piirissaarele.

Kuigi arvu poolest vähemuses, on uuselanikud samas siiski ülekaalus volikogus. Tuleb nõustuda kohalike vanausuliste hiljutisel kohtumisel antud hinnanguga, et vallavolikogus toimuv meenutab aina enam absurditeatrit.

Mõte, et kohaliku päästevõime, kultuurimälestiste kaitsmise või muu vanausulistele olulise teemaga tegelda, ei tule võimulolijatele pähegi. Selle asemel lokkab onupojapoliitika.

Niivõrd väikeses omavalitsuses, kus raha on isegi hädapärast, ei ole see vastuvõetav.

Paraku on see samuti üks argumente Tartuga liitumise kasuks. Praegu ei leidu südikaid kohalikke, kes valla juhtimise enda peale võtaksid. Viimasel aja on vallavanemaid ikka mandrilt imporditud.

Piirissaare erilisuse üks põhjus on ikka läbi aegade olnud loodus. Piirissaart on muu hulgas lausa Eesti konnaparadiisiks nimetatud. Samuti on saar tuntud haruldaste lindude, taimede ning kalade poolest.

Ent pärast kariloomade kadumist võimutseb Piirissaarel pajuvõsa. Ja koos võsaga on tulnud metssead, nastikud ja kährikkoerad.

Metssead songivad peenraid, nastikud ja kährikud mugivad konnaparadiisis mõnusalt kahepaikseid.

Võsastumise vastu tuleb lähiaastatel kiiresti midagi ette võtta. Muidu süüakse koos vanausulistega saarelt ka haruldased konnad välja. Konn on seejuures vanausulistele üks pühamaid loomi. Tapad konna, sureb su ema ära.  

Kõige selle murekoorma ja probleemirägastiku keskel võiks ju pealkirja hoopis teisiti sõnastada. Kas Piirissaarel on tulevikku? Aga mina tõepoolest usun, et on. Mina ja veel mitmed teisedki inimesed.

Loodan, et ka paljud lugejad leiavad omal moel võimaluse seda tulevikku kindlustada.

Heaks alguseks on näiteks Piirissaare külastamine. 21. augustil tuleb saarel sügislaat. Laev sõidab saarele vähemalt oktoobrini.

Ja kui sel aastal enam ei jõua, siis tulge järgmisel aastal. Meie ootame!